Tuesday, February 23, 2016

Tininad ja nõelad

Ei, jutt ei tule käsitööst ega muusikast vaid ikka lilledest. Ja minu lemmikutest - priimulatest. Ma sain netuke tarkust juurde ja  tahan selle enda jaoks kuskile kirja saada.

Priimulatel on kahte tüüpi õisi, inglise keeles 'thrum' ja 'pin', estikeelseid vasteid pole ma  veel kohanud, kui 'pin'võin rahuga nõelaks tõlkida, siis thrum-ile ma täpset eesti keelset vastet ei tea, tegusõnana on asi tinistamine - las siis olla ka tininad - ongi lõbusam, kui sõna naljakas.

See õietüüp on sordiaretuses väga tätis, sest näitseks kõrvikpriimulatel on näitusekõlbulikud AINULT tininatega õied, nõelad pole näitusekõlbulikud, sordinimedega kõrvikud on kõik AINULT tininatega. Sõltuvalt priimula liigist on kahe erineva õietüübiga õitse erinevad ristamisvõimalused erineva efektiivsusega,  Ühelt õietüübilt teisele loetakse kõige efektiivsemaks, sama õietüübi vahel ei õnnestu mõnel liigil üldse seemneid tekitada. Samuti on Richardsoni andmetel erinev seemnete eluvõime.
Riho Teras kommenteeris mu postitust ühes rahvusvahelises priimulagrupis, kus ta selletas mulle asja lahti niiThrums are heterozygous (Aa) and pins are homozygous (aa). Aa x aa gives 1/2 Aa (thrums) and 1/2 aa (pins). Aa x Aa gives 1/4 AA (lethal) + 1/2 Aa (thrums) + 1/2 aa (pins). So, it have to recalculate Aa x Aa gives 2/3 Aa and 1/3 aa. Actually thrums are phenotype of three linked genes, but the equation is same.


Siin pildil siis nõela 'pin' õietüüp, tolmukad on kuskil sügaval õie sees, näha ainult emakakael.. 
see siis mitte näitusekõlbulik kõrvikpriimula.
tininatega ehk 'thrum' õis: emakakael on õie sees peidus, kuid tolmukad on õie suudme lähedal nagu pärlid.

näitusekõlbulik ehk tininatega õis

Sunday, February 21, 2016

Krookustest 2015

Täna aknast välja vaadates on tune kõike muud kui kevadine. Lörtsi sajab juba mitmendat päeva järjest, mis sest, et kraad plussis, lumekiht õues aina pakseneb. Kuid nii laisk ma siiski olen, et seda lörtsi ei viitsi rookima minna. Kuna praegune ilm üldse õue ei kutsu, isegi Mõmmi ei hooli õues olemisest, kui just küla peale ei saa. siis olen sisustanud aega vajalike tubaste toimetustega: küpsetanud, käsitööd teinud ja üritan pildimajandust sorteerida.Lõpp veel ei paista, kuid mingeid ülevaateid saab eelmisest hooajast  teha. Kõrvikpriimulatest sai üks juba tehtud. Teistest priimulatest ei taha enam teha, kuna selge on, et osadele priimulatele on eelmine hooaeg viimaseks jäänud. Kerapriimulatel on kadusid, osa Barnhaveni lilleseadja mixist on lännu, Riholt saadud Primula minima tundub ka olevat mäda. Aga lilled, mis juba praegu oma uut algust näitavad on krookused ja need on osad juba päris kobedad.

Alustaks oma kõige elujõulisema krookusega. Mingit nime talle anda ei oska, sest krookus on pärit mu esimese ämma aiast, Sain meheõelt kunagi iidammu mõned sibulad, nüüdseks jagub seda krookust iigale poole. Ise kutsume seda Tindi siniseks ( Tindi oli mehe vanaema talu nimi, kus me elasime)
Nupud
lahtised õied











Järgmisena üks mu enda leitud seemikutest, päris ilus triibuline. Kui oma lilled põllult ära kolisin, siis paar aastat hiljem oli natuke peenardest eemal mõned ilusad krookused, see üks neist.
oma seemik

 Üleni valgeid krookuseid on mul vähe, kuid see laik on tõesti valge, ühtegi lillat triipu pole ja pealegi on õis hoopis peenem ja hapram, kui tänapäevased sordi omad



Üks valgekirju krookus mu vanemate aiast, selle õietupp on väljast lillakate triipudega


Siis on veel mu vanast varasalvest nimetud siniseid, nende õiekuju järgi eeldan, et need on mu vanemate aiast need väikese õielised sinised. Õiekuju neil korrapärane pole, kuid nad on näidanud ääretut vastupidavust!



Üleelmisel aastal tulid mu aeda esimesed sordikrookused. Tellisin Aiamaailmast mõned. Üldjoontes võib saaduga rahule jääda. Tellisin sellised sordid 
ADVANCE
CREAM BEAUTY
FIREFLY
SPRING BEAUTY
TRICOLOR

Advance'i asemel sain mingi teise kollase, millel triibud külgedel. Kuid alustan sinistest. Firefly ja Tricolor. Kergelt pilku üle lastest olid väga sarnased. Kuid lähemal vaatlusel märkab vahet - Tricoloril on kollase südamiku ja helelillade kroonlehtede vahel veel täiesti märgatav valge rant.




































Tuesday, February 16, 2016

Lume seaduspäradest.

Lumi on üks naljakas asi - kui teda talvel pole, siis mõned ootavad seda, et kohe on oodatud. Aga kui see kaua oodatud lumi lõpuks kohale saabub, siis saab koleruttu enamusel sest villand. Aga ma tahtsin hoopis lume minemisest rääkida. Ootan siin majas oma viiendat kevadet, seni on mulle jäänud mulje, et mu aed on viimane paik maakeral, kust see ,selleks ajaks juba ''neetud'', lumi ära kaob. Isegi kõik ümbruskond on juba ammu roheline, kui minu aias on ikka veel lumehanged. Eelmine aasta oli aianduslikus mõttes edukas, et sai palju õuealast korda tehtud. Nüüd on talve minek, kevade tulek hoopis selgemate piiridega. Kokkuvõtvalt võin täheldada, et see aia osa, mis minu kinnistu on, eriti hull polegi. See osa mu hoovist, mis tegelikult naabrite oma on, on hoopis teine tera. Kui suurem osa minu  aiaosast on mul korra juba üle riisutud, sodid koristatud ja esimesed talvekahjudki kindlaks tehtud, siis naabrite osal võib veel rahulikult kelgutada. Näib, et need männid mõjutavad aiaolustikku ka talvel. Nende läheduses on lumekiht palju õhem ja seega sulab rutem. Kui veel need lauavirnad ka eest ära saaks, et saaks lõpuks kogu aiast ülevaate, et kus millised olud on.... Ema juba uuris, et mis ma selle viimase sireliga teha mõtlen, eks ta üks vana väljakasvanud räädu on ja juurevõsu ajab ka, kuid sinna külge on hea kaevupumpa siduda ;) Aga tegin olukorra jäädvustamiseks mõned pildid aia erinevatest lumeoludest:
Magamistoa aknast avanev metsavaade on täiesti lumevaba, paremas ääres tagaplaanil olev lumeriba on tulevase magistraali asukoht, seega minu aiaosa on lumevaba


magamistoa akna alla tuleb kolida kõik varakevadised õitsejad - seal juba tulbid väljas

elutoa aknast avaneb juba lumisem pilt, kuid lumi on naabri õueosal, minu oma on see lumevaba riba
kallakupeenar seevastu on hetkel veel korraliku lumega kaetud. Samas vana puuriida kohal lund enam ei ole.

kevad on juba nii kaugel..... 

Thursday, February 11, 2016

Uuel aastal uue hooga

Lumi on juba nii palju taandunud, et olen juba kaks päeva saanud õues toimetada. Eile pistsin rinda tulevases eesaias asuva võsaga. Alguses on oma arust tubli ja lõikasin oksakääridega pealseid maha, kuid mingil hetkel tõmbasin miskipärast üht põõsakest ja minu üllatuseks tuli enelas ülikergesti koos juurtega maa seest välja ja töö läks palju kiiremini kui oksi lõigates. Aga see nö rohimise variant toimib ainult enelaga, sireli, vahtra ja toomingaga tuleb ikka tööriistad appi võtta. Aga seal mütates hakkas pilt juba selginema. see jupp on päris tugeva kallakuga, kusjuures idast läände kallak on nagu muu kruntki, kuid üllatav oli ka mõningane kallak lõunast põhja. Seega eesaiast hakkab kunagi olema tee 'allamäge' maja juurde. Kui tänavu õnnestuks see võsa sealt ära likvideerida ja metsaalune korda saada, siis on näha, palju mu aeda sellest puhastutstööst tingituna päikesevalgust juurde tuleb. Seni pean ma ohkama - kui seda metsa ees ei oleks....

Täna sai rehaga aias juba heakorratöid teha, ehk siis kõik platsid, kus lumi sulanud on üle riisutud ja sodi ära viidud - vahtraninad, oksarisu ja okkasodi on kõik kokku riisutud :)Lumehangi sai ka laiali riisutud, et rutem ära sulaksid, on lastel parem mängida. Märkasin ühte huvitavat nähtust - mu aias on lumi sulanud sellest osast, mis ka reaalselt maja juurde kuuluv osa on, see osa aiast, mida naabrid mul lahkelt kasutada lubavad, on hetkel veel suures osas lume all :)
Sellise pildi sain pärast esimest  võsarookimist - paremale jääb maja ja praegune aed, kui lai see tükk olema saab, veel ei tea, kuid võsa läheb sealt minema nii või teisiti.

Monday, February 1, 2016

Aiavaadetest nii ja naa




Tänane, ja hunnik varasemaid jutuajamisi Aalujatega, ajendas mind kolama oma vanades piltides ja tegema ühe postituse neist vaadetest, mida kõik aina taga ihaldavad.

Esiteks räägin ära, miks ma üldjuhul neid aiavaateid ei tee. Mu praeguses majas ja aias toimetame me 2011 suvest - enne seda oli siin sireli-enela-kibuvitsa-kreegi-vahtra-lumimarja võpsik. Sel suvel me sõna otses mõttes raiusime end aeda sisse, sest 2010*/2011 eriti lumerohke talv oli pooled puud ja põõsad lumeraskuse all pooleks murdunud ja nii oli kõik see oksarisu mööda õue laiali. Koduvalvuriks oli paraadsissekäigu trepi otsas üks ilmatu takjas. Juurimistööd olen teinud minimaalselt, kuna see ühe naisterahva jaoks vägagi raske ja seda võsa juurida tähendaks umbes poole aiast hoolikat läbi kaevamist. Seega on mul rohukamara all päris tihe juurevõrk ja aia kujundamisel pean lähtuma sellest, mis eelmiste aiaomanike ja aja koostöös mulle päranduseks on jäänud. Minu aias on kujunduse määrajaks siin kasvav muru. Kus õnnestub murul kasvada, seal ta kasvagu, ülejäänud aiaga tuleb midagi ja kuidagi ette võtta, sest seda on suurem osa aiast. Seega mu aia elemendid tekivad vajadusest võtta kasutusele pind, kus muidu oleks paljas liiv või mulda meenutav ollus, mulda mul looduslikult siin ei ole. Praegu on mu aed alles üksikute elementide hulk, mis loodetavasti aja jooksul kokku siduda õnnestub.

KALLAKUPEENAR
Üks esimesi kohti mu aias, kuhu ma lilli istutama hakkasin, sest mingil varasemal ajaperioodil olime emaga siin juba mingeid aianduslikke töid teinud ja kui õieti mäletan, vist isegi mõni lill oli jäänud siia, lumikellukesed vist ja mõni punane tulp. Umbes selle kohe peal, kus keset peenart need kolm suurt kivi, selle koha peal on minu ja ema esimene õnnestunud katse sireli välja suretamise kohta. Praegu peenart kaevates ma ei leia mingeid jälgi sellest sirelist. Peenra esi ja tagaserva kõrguste vahe on umbes meeter. Samuti on märkimisväärne kallak parema ja vasaku peenraserva vahel.

Vanim leitud pilt kallakupeenrast - suurem kaevamine on tehtud, mõned ajutised lilled mulda saanud.

natuke kaugemalt tehtud talvine pilt, muutunud on see, et pesunöörid on ära kolinud.

Üks vanem pilt kallakupeenrast, eelmisel suvel tegin juba ringi, sest natuke väheseks jäi - peenar on jupi maad laiem ja osad lilled rändasid teistesse peenardesse. 
Eelmise kevadine kallak

Priimulate õitsemise aeg
Ehitustööd on juba käimas
üks suvine pilt peenrast ja maja peremehest
värskeim pilt peenrast. Arvasin, et mul veel suviseid pilte, kuid miskipärast ei leia neid.
Tänavune suurem plaan on jätkata peenra ehitust maja poole, et haljastada ära mu aia kõige kasutatavam, samas ka vist kõige koledam vaade - pilt mu köögiaknast.  Asi on keeruline ja olen kindel, et esimese korraga see mul perfektselt ei õnnestu, kuid vähemalt saan selle sireli jubeduse likvideeritud ja natuksegi tsiviilset vaadet. 
Mul on aja jooksul tehtud mõned pildid, mis loodetavassti tänavu saavad sildi enne, algus on tehtud ja hunnik täidet juba veetud köögiaknast kaugemalegi, kuid lumi tuli, ja segas töid.
pilt alast veel enne, kui juurdeehtius tuli, sirelivõsast mul kahjuks pilte pole - siin oli pea poolde alasse ulatuv sirelivõsa kogu aiaääre pikkuses

Siit vähe teise nurga all pilt, selja taha jääb kallakupeenar.

Selline ala on teiselpool aeda, paberite järgi peaks siin täiesti arvestatav, lõpus u 3m kiil minu aia juurde kuuluma, kuid piiriposti üles ei leia, seega päris kindel ei ole. Hetkel niidan ühte moodi mõlemal pool aeda, va muidugi seda õudsat kallakut, mis on jubedus kuubis.

Minu esialgne plaan on see täita suht järsuks, nii 45 kraadise nurga all, peenra laius pealtvaates tuleks u 1m, pikkust u 15m+ mõlemad otsapeenrad, suunaks - põhi-lõuna, hommiku poolne pilt on näha alt teisel pildil, lõuna pool on ees mets, õhtu pool on maja. Seega pigem poolvari ja vari kui täispäike. Aga ära hõiska enne õhtut, töö pole veel valmis....