novembri keskpaik aias. viimased vaprad

Kuskil   septembri   keskel   nägin Postimehe veebis  üleskutset, et pildistage oma aia viimaseid  tublisid õitsejaid, kes   külma  trotsivad. Minu  esimene    mõte  oli, et   mida  hullu nad mõtlevad - septembri   keskel   ja  viimased vaprad, nad vist  unustasid  kalendrisse vaadata. Mul  oli aed siis veel õisi täis, isegi  külmaõrnad suvelilled olid   kõik veel   ilusad. Esimene Urri külaskäik jäi sünnipäeva eelsesse päeva. Nüüdseks on suurem osa lilledest, kes talveunne   peaks  minema, oma hiilguse  kaotanud, lehed  on  lõigatud   ja aed valmistub talveks. Kuid vot nüüd oleks see aeg, kus viimaseid vapraid otsida. krüsanteemid  on  küll külmakahjusstustega, kuid veel   pole raatsinud maha lõigata. Mitmed sügisastrid  on  veel väga ilusad, kuid ainult aias, tuppa  neid vaasi tuua pole   mõtet, sest  külm  on neid  kahjusanud   ja sooja saades lähevad  nad ruttu   koledaks.  Natuke  otsimist  ja aiast leiab   ka priimulate õisi, üks kõrvikpriimula setib end veel õitsema, kuid vist ei  jõua selleni, nii tahaks   õit näha. Repsust ostetud kahel priimulal   on suurem õitsemine, kuid keegi käib õite  kallal  ja suurt  ilu  neil  pole. Mitmetel  priimulatel on üksikuid õisi. Kuid  novembri kuu tähed on krookused. Justnimelt, keset  halli ja sombust novembrit  on   minu aias krookused. Kunagi  2a  tagasi sai aiamaailmast katsetamiseks 2 erinevat  sügisel õitsevat krookust tellitud. Kaunis  krookus Alba on igal sügisel oma õied välja ajanud, kuid ta õitseb  nii    hilja, et vist ainult 1 korra olen sellel lillel  lahtist õit näinud, ju tal  napib päikest. Kuid kasvab ilusti  ja nüüdseks on juba teda päris paras mütakas. Teise krookuse  istutuskohas  ma  kindel polnud, esimesel sügissel   ei õitsenud   ja kui  lehed peal, siis mu mälu enam ei tuvastanud, kas seal kevadel õisi   oli või ei. Kahtlused olid, et seal võiks olla, kuid kindel    ma ei olnud. Kuid nüüd vist julgen öelda, et vöötkrookus Zonatus on täitsa olemas, ja novembri  teises pooles on oma esimesed õied välja ajanud, kahvatulillakesed on   ja  veel  suurt aru ei saa, kuid täitsa  olemas. Praegu oleks paras aeg viimaste vaprate pildistamiseks. pildid lisan, kui tütar koju tuleb.

Sünnipäeva lilled

Sünnipäevast on juba nii palju möödas, kuid tehniliste probleemide tõttu on pildid ikka veel üles panemata. Juba teist aastat järjest käib esimene krõbe öökülm mu aiast üle just vahetult enne mu sünnipäeva, ehk siis ööl vastu 17. oktoobrit - ka eelmisel aastal oli just sama öö. Tänavu on pakane olnud armuline ja mul aias veel praegugi õitsvaid lilli leida. Daaliad on läinud, hostasid ka enam pole, tradeskansiad võttis külm ära ja lehviklehe. Kuid krüsanteemid on ilusad, floksid, kilpkonnalill ka veel püsti, astilbede peenar ka veel roheline. Mägisibulatel on Urri külaskäik näha.

Sügis üldiselt. Sügis on olnud kuiv ja soe, vihma on olnud ülivähe,  isegi sootiik on täiesti kuiv. Kurvastavalt vähe on olnud priimulatel sügisest õitsemist. Eelmisel sügisel sibullilledest tellitud alipkannid on nüüd hoo sisse saanud, loodan kevadel õisi näha. Minu ainuke sügisel õitsev krookus on nuppe täis, enne öökülmi polnud nähagi, et õitsema setiks. Lumeroosidel õisi nii vara pole, kevadised sibullilled on esimesed ninad juba välja pistnud, kobarhüatsindid ja ripsmelised linnupiimad. Pildistada on aias veel küll, kivilast ei saa arugi, et talv tulemas, õisi küll pole, kuid mättad on ilusad ja peenar näeb kobe välja. Hostade peenra tegin juba tühjaks, astilbede töö pooleli, teistes peenardes suurt tööd ei ole - lilled enamus veel kobedad.

Pildirivi sünnipäeva hommikust