Kevad on jõudnud juba mai keskpaika, aias õitsevad lilled ja metsal on juba roheline kuma. Veel läheb aega, kuniks autoteed enam ei paista ja oleme mõnusas peidus. Kui mets veel täislehes ei ole, siis on tunne, nagu oleks kõigile peopeal vaatamiseks.
Sel kevadel olen teinud mitmeid tähelepanekuid, mida kas varem märganud ei ole või ongi aasta eriline. Esimene märkamine: ma mäletan, et varasematel aastatel on suurem osa sibullillede ninasid olnud väljas juba siis kui lumi läheb, siis sel kevadel oli peenardes tühjus. Ma tõesti juba muretsesin, et kas tõesti on kõik mu sibullilled talvega välja läinud, nii suur tühjus oli aias.
Läks peaaegu kuu, enne kui kõik ninad lõpuks välja tulid. Ma ei mäleta tõesti, et see nii kaua aega oleks võtnud. Ometi oli sügis pikk ja soe, külmas läks alles jõuludel ja maas oli paks ja kohev lumevaip, mis hakkas sulama alles märtsis.
Teine märkamine: minu idee saada maja äärde nende vanade punaste tulpide rida miskipärast ei tööta. Kui ma esimesel korral jäin kahtlevale seisukohale, et äkki ma siiski ei istutanud neid sinna, siis nüüd olen täiesti kindel, et istutasin tädi Helve käest saadud tulbisibulad justnimelt sinna. Tärkas vaid 1 tulp. Kas keegi paneb need seal nahka või on seal neile täiesti mittesobivad tingimused, ei tea. Aga selge on, et seda ideed ma teostada ei saa - ei ole mõtet neid tulpe sinna raisata.
Kolmas märkamine: ei saa ennast ikka usaldada. Kui sügisel lillesibulatele kohta otsisin, siis tundus, et kuskile pole enam ruumi. Nüüd näen, kui palju tegelt ruumi oleks võtta. Mõtlesin, et üritan ära märkida kohad, äkki mingite kivikestega, kuhu peaks sügisel mingeid sibullilli juurde istutama. Ootan põnevusega, kas see 'Blushing Apeldoorn' mille tellisin, on ikka samasugune nagu see, mis kunagi liivahunniku alla jäi. Varjukallakul on sibulike eriti vähe, pean sinna koerahambaid jm varjutaluvat juurde istutama. Tuleb sügisel Savisaare kataloogist kohe tellimus sisse anda. Ja nartisse on vaja ka palju juurde. Tundub, et lõokannused on end aias sisse seadnud ja paljunevad hästi. Samuti olen lõpuks kodustanud lumekupud. Märtsikellukesed olid sel aastal kuidagi eriti õnnetud, mitu pesa peaaegu ei õitsenudki.
Neljas märkamine: Kuigi ma korjan ära kõik need varajased kollased priiumulaõied enne kui seeme valmima hakkab, on siiski aias märgatavalt palju just nende samade kollaste priimulate seemikuid. Võibolla on neil mingi vaevumärgatav toonivahe, kuid nad on siiski minu jaoks samaväärsed. Sama seis on nende suitsukarva ja pruunikaslillade priimualtega. See kolmik annab aias korralikult järglasi (arvestades, et ma omaarust neil seemet valmida ei lase). Priimulaseemet olen igal aastal saanud arvestava koguse, sel aastal tuleb seda ka tõesti hulgem külvata - tuleb jälle kuskile külv tekitada, sest varasemad külvid hakkavad otsa saama - kõik on kas ära istutatud või laiali jagatud. Vaid käputäis seemikuid ootab veel oma kohta. Kevad on olnud külm ja kuiv ning paljud seemikud pole veel õitsemist alustanud. Plaanin tänavu teha esimese välja praakimise ja sarnased ära realiseerida. Mulle tunduvad hetkel põnevad ka paar väga kõrge õievarrega seemikut.
Viies märkamine: tegelt juba vana ja sügisene. Sügisel olid mul aias lahti 3 isast jooksuparti ja mõned kanad. Kanad siblisid peenardes ja tegid suuri auke ja polnud just kõige paremad iluaia sõbrad. Kuid partidega oli hoopis teine lugu. Need poisid tegid väga süsteemset tööd ja otsisid taimepuhmaste vahelt süüa. Taimedele nad märgatavat kahju ei teinud. Natuke sõid nad tokkroosi lehti ja mingi hetk enne külmi avastasid nad lähis-kirburohu. See söödi lehtedest peaaegu tühjaks. Muid taimi pole aru saanud, et oleks kratitud. Seega tundub, et igasugu limukate tõrjeks ja hävitamiseks on pardid hea valik. Eile, kui Luige laadalt uusi tibusid ostsime, siis proua soovitas tibusid neid limukaid sööma õpetada, et alguses tükeldada jne.... Eelmisel aastal me lihtsalt hakkasime neid kevadel korjama ja söötsime sisse - ei mingit õpetamist. Meie kogemus siis eelmisest aastast - hispaania teetigusid söövad nii jooksupardid kui ka Saxonid. Mustpäid sõid kanad ka.
