Showing posts with label sibullilled. Show all posts
Showing posts with label sibullilled. Show all posts

Saturday, November 21, 2026

Sügise viimased õied ehk aed, mis pole veel alla andnud

November on aias see kummaline aeg, kus loodus justkui pakib juba kohvreid talveks, aga mõned taimed keelduvad kategooriliselt lahkumast. Ja ega neil polegi kuhugi kiiret – keegi pole ju öelnud, et aiapidamishooaeg peab kalendri järgi lõppema!
Meie aias on veel värve ja õisi. Kõige vapramad on krüsanteemid, kes pakuvad silmailu nii valgete kui ka kollaste õitega.
Kahjuks on suurem osa poputatud puhmastest siiski valgeteks osutunud. Järgmine aasta tuleb teisi värve otsima minna.Tundub, et nemad pole sügisestest ilmaprognoosidest kuulnudki. Või on lihtsalt otsustanud neid ignoreerida.
Üllatuslikult on veel õisi ka priimulatel. Priimulad, kelle ametlik õitseaeg on ammu möödas, on ilmselt otsustanud teha väikese hooajavälise lisakontserdi. Kes oleks osanud arvata, et kevadlilledel on sügisel veel midagi öelda! Õis oli ka minu erilisel lemmikul kõrvikpriimulal. Ka alpikannid õitsevad vapralt ja lisavad aeda oma elegantset värvi.
Sügislilled ja sügisesed krookused on seevastu juba veidi väsinud olemisega. Avamaal on ilm neile oma töö teinud ning nende välimus meenutab pigem kedagi, kes on just naasnud pikalt ja üsna tormiliselt matkalt. Aga nad on oma sügiseõitsemise ära teinud ja väärivad puhkust. Üks tõeline iludus on aga endiselt kortuuskivirik. Tema ei paista sügise lõppemisest suuremat välja tegevat ja seisab aias väärikalt, nagu oleks just tema määratud kogu seda sügisest lilleparaadi juhtima. Tundub, et see lill naudib meie aina pikemaks muutuvaid sügiseid.
Ja siis on veel üks eriline aisting, mida aed pakub. Üle aia levib meeldiv vesikanepi lõhn. Taim ise pole enam just kõige esinduslikumas vormis – ütleme nii, et tema parimad päevad on selleks aastaks selja taga –, aga lõhn on endiselt suurepärane. Nii et välimus polegi kõik! Mõni taim oskab ka pensionipõlves veel meeldivalt üllatada. Huvitaval kombel ma ei mäleta, et vesikanep suvel sama intensiivselt oleks lõhnanud, aga nüüd on ta lõhn juba kaugelt tunda. Aia peremehed on vahetunud Kui kevadel ja suvel on aias peategelasteks taimed, siis praegu on võim vaikselt üle läinud loomariigile.
Aia peremeesteks on hetkel kaks koera ja kodulinnud. Küll aga mitte samal ajal – meil on ikkagi teatav kord majas ja kõik osapooled ei pea tingimata ühel ajal sama territooriumi haldama ja karta on, et ega selline koos eksisteerimine lindudele hästi ei pruugi lõppeda. Kui meie endi koer on õppinud lindudega hakkama saama, ta nimelt ei ole nõus õues olema, kui linnud lahti, siis tema vend on meil alles nii lühikest aega olnud, et ma ei riski katsetada, kas linnud tema käes ellu jääksid. Eriti suure töö on sel aastal ära teinud India jooksupardid. Need sulgedega aiandusabilised on aia Hispaania teetigudest ja mustpeanälkjatest ilusti puhtaks söönud. Tõeline looduslik kahjuritõrje! Ei mingeid mürke, tigude korjamist ega lõputut öist nälkjajahti. Sellel aastal olen mina öösel maganud, mitte taskulambiga öösel mööda aeda kolanud! Jooksupardid on oma töö teinud nii põhjalikult, et võiks neile lausa hooajalõpu preemia anda. Võib-olla mõned eriti maitsvad pardimaiused ja ametlik tiitel „Aasta aiatöölised“. Tuleb ainult loota, et nad ei saa nüüd liiga enesekindlaks ega hakka nõudma ka talvekuudel palka ja lisapuhkust. Sügis hakkab otsi kokku tõmbama
Aed on praegu omamoodi kahe maailma piiril. Mõned taimed veel õitsevad, kuid enamus on juba ammu talveks valmistunud. Mõni pakub silmailu, mõni lõhna ja mõni lihtsalt meenutab, et ka närtsinud taimel on oma koht aastaringis. Esimene korralik öökülm pole veel meile jõudnud, isegi suvelilled püüavad veel õitseda. Meie aias pole veel päris lõpp. Viimased õied hoiavad värve, vesikanep jagab oma lõhna ja pardid on kahjuritõrjega kenasti ühele poole saanud. Nüüd võib aiapidaja pisut hinge tõmmata. Vähemalt seni, kuni mõni koer otsustab, et just kõige valemasse kohta on vaja auk kaevata või mõni part leiab, et lillepeenar vajaks väikest ümberkujundamist. Aednik võib ju arvata, et hooaeg on läbi, aga aial on alati oma plaanid. Ja ega aiapidamine polegi kunagi päriselt valmis. Õnneks\!

Monday, November 9, 2026

Sügisene aiatöö ehk kuidas üritasin tulpe ja pojenge istutada, samal ajal kui koerad arvasid, et olen nende isiklik palliviskemasin

On üks imeline aeg aastas, mil aednik vaatab sügisele otsa ja mõtleb: nüüd või mitte kunagi! Enne kui maa külmub, tuleb kõik vajalik mulda saada. Tulbid, pojengid, võib-olla veel midagi, mille kohta kevadel saab öelda, et näe, kui tubli ma olin! Nii võtsingi sellel pühapäevaselpäeval ette suurejoonelise aiandusprojekti: istutada maha kõik viimased tulbid ja pojengid. Väike detail oli ainult see, et aias polnud nende jaoks tegelikult enam mitte kusagil ruumi. Aga see pole ju ometi tõsise aedniku jaoks takistus!
Aed oli juba üsna tihedalt asustatud, aga mina nägin veel võimalusi. Siin saaks ju natuke ümber tõsta, seal ehk midagi koomale nihutada ja kui väga tahta, siis mahub kindlasti veel mõni sibul või juurikas. Taimede seisukohalt ilmselt üsna sarnane olukord nagu tipptunnil Tallinna liikluses – ruumi pole, aga kõik üritavad ikkagi ära mahtuda. Mina siis kaevasin, mõõtsin, sobitasin ja mõtlesin, kuhu see järgmine pojeng nüüd küll ära paigutada. Pojengid on muidugi omaette tegelased – nemad tahavad ruumi, valgust ja väärikat elukeskkonda. Mina tahtsin neile pakkuda umbes 30-sentimeetrist vahet kahe olemasoleva taime vahel ja lootsin, et nad hindavad mu pingutusi. Aga maha tuli nad panna, sest ma lihtsalt pean saama aeda selle imelise pojengilõhna keset suve - sordid on valitud ka enamus selle järgi, et lõhn mind ikka oimetuks võtaks. Aga kogu selle aiandusliku ettevõtmise juures oli veel üks oluline osapool: koerad. Nende arvates oli minu tegevus täiesti arusaamatu. Inimene on õues, käes on ilus pallimänguilm, pall on olemas ja tema hoopis kaevab maad?! Mis mõttes? Nii saabuski iga natukese aja tagant minu juurde üks rõõmus Välk, pall suus, saba liputamas, pilgus küsimus: „No kuule, kas nüüd mängime?” ja poetas vaikselt oma palli just täpselt sellesse kohta, kuhu ma oma labida plaanisin maasse lükata. Mina: „Oota natuke, ma istutan tulpe.” Koer: „Väga tore. Siin on pall.” Mina: „Ma pean selle pojengi veel maha panema.” Keerasin koerale selja ja ignoreerisin palli. Koerale see muidugi ei sobinud. Koer: „Jah, aga pall!” ja võttis palli uuesti hambusse ja pani selle uuesti minu ette. Mina: „Kohe tulen.” Koer: „Sa oled seda juba kolm korda öelnud.”
Ja siis oli veel teine koer, kes leidis, et ühe palli pakkumine on ilmselgelt liiga tagasihoidlik. Tema tõi ka palli. Sest äkki ma ei märganud esimest. Või arvas, et minu aianduslik motivatsioon vajab lihtsalt pisut sportlikku ergutust. Vahepeal oli tunne, et olen sattunud mingisse kummalisse aianduslikku triatloni: kaevamine, istutamine ja pallide vältimine. Kusjuures pallide vältimine oli neist kolmest kõige keerulisem ala, sest palli juurde kuulus ka koer, kes arvas, et ma pean nüüd ja kohe temaga mängima. Lõpuks said tulbid loodetavasti õigesse kohta, pojengid leidsid endale järjekordsed elamispinnad ja aednik võis rahulolevalt oma kätetööd imetleda. Vähemalt seni, kuni koerad jälle pallidega kohale ilmusid.
Nüüd jääb üle vaid oodata kevadet. Siis selgub: - kas kõik tulbid otsustavad ikka üles tulla ja arvestades, et enamus tulpe said ostetud olematu hinnaga veebipoest, mis ei hiilga just oma kvaliteedi ja sordiehtsusega, siis karta on, et minu liikide ja sortide järgi planeeritud istutusalad on kevadel kõike muud kui mul plaanitud oli. - kas pojengid andestavad mulle nendele eraldatud elamispinna suuruse ja kas mõni Uuesaunalt päästetud pojengidest ka uuel aastal õit näitab. - kas mõni sibul ei ole sattunud täiesti valesse kohta; - ja kas koerad mäletavad kevadel ka seda, et aias kasvavad lilled, mitte ainult pallid. Sest olgem ausad, kaks huski laadset koeraelukat ja iluaed ei ole just kõige parem kombinatsioon. Üks on aga kindel: sügisene aiatöö ei ole kunagi lihtsalt aiatöö. See on logistika, füüsiline treening, ruumiplaneerimine ja läbirääkimised neljajalgsete kolleegidega. Ja kui kevadel kõik õitseb, siis räägin muidugi, kuidas mul oli kogu aeg täpselt selline plaan! 😁🌷 P.S. Kui keegi teab, kuidas selgitada koertele, et tulbisibulate mulda panemine on samuti oluline tegevus, siis olen valmis nõuandeid vastu võtma. Palliviskamise graafikut ma enam muuta ei julge – see on neil juba väga hästi paigas! 🐶

Saturday, October 24, 2026

Nartsissid.

Sel kevadel tundus aias liiga vähe nartsisse olevat, seega sai see viga parandatud. Tellisin nartsissid Eurobulb Üleval kallakul sai korralikult maad parandatud vahtralehe hakkega, kanademaja allapanu ja hernepeenrakasti mullaga.
Marion pearce
Ice king
Doll baby
Mount hood
Shrike
Brook Ager
Roulette
Alexis Beauty
Chantez
Cum Laude
Replete
Ice Follies
Green Eyed Lady
Flower Drift
Bantam
Spellbinder
Pink
Avalon
Segovia Goose Green
Sorbet

Saturday, July 18, 2026

Aalujate kokkutulek

Ma olin sel aastal väga kahtleval seisukohal, kas mul üldse õnnestub sel aastal kokkutulekule minna, sest transpordiga lood kuidagi ei klappinud. Õnneks oli Ülle nii armas ja võttis mu oma auto peale ja Sirjega koos sai täna väga asjalik Elva kandi tuur tehtud. Hommikut alustasime Sulev Savisaare aiast, kes arvas, et ega tal enam suurt midagi ei õitse. Aga seda huvitavam oli külaskäik. Sibulllillede istutusalas olid enamuses pealsed juba kadunud. Kuid ühteist leidsime sealt ikka. Õitsesid mõned huvitavad liiliad. Meie kõigi tähelepanu köitsid jänesekapsad. Mitmed olid väga huvitavate lehtedega, mõne oleks pakkunud hoopis kurerehaks, mitte jänesekapsaks. Aga ühel jänesekapsal olid hetkel imeilusad roosad õied.
Aias õitsesid juba esimesed sügisesed sügislilled - alpi ja barnassi sügislilled.
Leidsime ka ühe koonuslaugu alamliigi, millel olid väga ilusad tihedad tumelillad õied.
Aias alustasid õitsemist palju erinevaid siilkübaraid, kuid paraku on minu kogemus selline, et ideaalsel juhul elab ka kõige tavalisem neist mu aias vaid 1 talve ja pärast teist talve ka seda enam ei ole. Täna soovitas keegi, et kui siilkübraiad osta, siis tuleb neil juurte ümbert turbapall lahti harutada ja nad ilma selle turbata aiamulda istutada, pean proovima, äkki tasub katsetamist, kuigi ka teiste aiast kaevatud siilkübarad on mul kõik eranditult välja läinud. Savisaare aias on palju pojenge, kuid pea kõik olid praeguseks lõpetanud. Aga 'Joseph Christie' veel õitses ja peremehel jagus sellele sordile vaid kiidusõnu - et alati väga ilusad täidisõied, hiline ja nuusutasin üle, et lõhnab ka. Praegu olid veel viimased külgõied lahti.
Savisaare aias saime ka esimesed maitsmised teha ja proovisime erinevaid mustsõstraid. Minu vaieldamatu lemmik oli 'Minai Smõrjov' tal polnud seda tüüpilist ülitugevat haput, mis mulle üldse ei maitse. Sellised mõnusad magusad marjad olid. Kokkutulek oli see kord Merikese juures, kuhu ma varem jõudnud ei olnud. Aia varjualad jätsid mulle sügava mulje, seal oli selline varjutaimede, eriti haldjatiibade valik, et lausa uskumatu. Ma pean kunagi jõudma sinna aeda siis, kui haldjatiibade õitseaeg on - praegu oli õisi vaid mõnel üksikul. Tal oli aias ka palju tumedam tiibeti priimula kui minul. Praegu köitis minu pilku tema varjuaias kirelill.
Tema müügialasse oleks tahtnud rahulikult süveneda ja uurida ja perenaise soovitusi kuulata, aga selleks täna aega ei jäänud. Muidu oleks sealt kindlasti mõne potiga koju jalutanud, sest no haldjatiibu mu aeda veel mahub. Seal oli nii palju tegemist, et pilte ma seal teha ei jõudnudki rohkem kui vaid kirelillest. Pärast kokkutulekut võtsime väikse seltskonnaga ette veel Anne ja Tea aiad. Anne ülikorras aed, imekaunid roosid ja jahmatavad kaktused - tal on neid tõesti palju. Seal jõudsin ma reisi ainukesed peenrapildid teha.
Mõlemas aias oli ülitihe muru, ei tea, kas mul see ka kunagi õnnestub. Tea aias olid mõnusad kõrged aiaäärsed istutusalad, piisavalt kõrged taimed, et kuigi krunt väga lai ei olnud, oli aias siiski piisavalt privaatsust naabrite pilkude eest. Aga Tea aias sai pildile hoopis äge lahendus suplustünni näol, mis oli tehtud selle kantmeetrise plasttünni ümber.
Ise sel aastal lilli pakkuda ei jõudnud, sest pakkuda oleks kevadel külvatud taimi, aga need kõik alles nii kribud, et praeguse kuumaga neid liigutada ei julge. Loodetavasti saab viga parandada järgmisel aastal. Aga oma hamsterdused on kõik juba pottidesse istutatud ja tänane päev kordaläinuks loetud.

Sunday, May 10, 2026

Kevad 2026

 Kevad on jõudnud juba mai keskpaika, aias õitsevad lilled ja metsal on juba roheline kuma. Veel läheb aega, kuniks autoteed enam ei paista ja oleme mõnusas peidus. Kui mets veel täislehes ei ole, siis on tunne, nagu oleks kõigile peopeal vaatamiseks.

Sel kevadel olen teinud mitmeid tähelepanekuid, mida kas varem märganud ei ole või ongi aasta eriline. Esimene märkamine: ma mäletan, et varasematel aastatel on suurem osa sibullillede ninasid olnud väljas juba siis kui lumi läheb, siis sel kevadel oli peenardes tühjus. Ma tõesti juba muretsesin, et kas tõesti on kõik mu sibullilled talvega välja läinud, nii suur tühjus oli aias. 

Läks peaaegu kuu, enne kui kõik ninad  lõpuks välja tulid. Ma ei mäleta tõesti, et see nii kaua aega oleks võtnud. Ometi oli sügis pikk ja soe, külmas läks alles jõuludel ja maas oli paks ja kohev lumevaip, mis hakkas sulama alles märtsis.

Teine märkamine: minu idee saada maja äärde nende vanade punaste tulpide rida miskipärast ei tööta. Kui ma esimesel korral jäin kahtlevale seisukohale, et äkki ma siiski ei istutanud neid sinna, siis nüüd olen täiesti kindel, et istutasin tädi Helve käest saadud tulbisibulad justnimelt sinna. Tärkas vaid 1 tulp. Kas keegi paneb need seal nahka  või on seal neile täiesti mittesobivad tingimused, ei tea. Aga selge on, et seda ideed ma teostada ei saa - ei ole mõtet neid tulpe sinna raisata.


 Kolmas märkamine: ei saa ennast ikka usaldada. Kui sügisel lillesibulatele kohta otsisin, siis tundus, et kuskile pole enam ruumi. Nüüd näen, kui palju tegelt ruumi oleks võtta. Mõtlesin, et üritan ära märkida kohad, äkki mingite kivikestega, kuhu peaks sügisel mingeid sibullilli juurde istutama. Ootan põnevusega, kas see 'Blushing Apeldoorn' mille tellisin, on ikka samasugune nagu see, mis kunagi liivahunniku alla jäi. Varjukallakul on sibulike eriti vähe, pean sinna koerahambaid jm varjutaluvat  juurde istutama. Tuleb sügisel Savisaare kataloogist kohe tellimus sisse anda.  Ja nartisse on vaja ka palju juurde. Tundub, et lõokannused on end aias sisse seadnud ja paljunevad hästi. Samuti olen lõpuks kodustanud lumekupud. Märtsikellukesed olid sel aastal kuidagi eriti õnnetud, mitu pesa peaaegu ei õitsenudki. 

Neljas märkamine: Kuigi ma korjan ära kõik need varajased kollased priiumulaõied enne kui seeme valmima hakkab, on siiski aias märgatavalt palju just nende samade kollaste priimulate seemikuid. Võibolla on neil mingi vaevumärgatav toonivahe, kuid nad on siiski minu jaoks samaväärsed. Sama seis on nende suitsukarva ja pruunikaslillade priimualtega. See kolmik annab aias korralikult järglasi (arvestades, et ma omaarust neil seemet valmida ei lase). Priimulaseemet olen igal aastal saanud arvestava koguse, sel aastal tuleb seda ka tõesti hulgem külvata - tuleb jälle kuskile külv tekitada, sest varasemad külvid hakkavad otsa saama - kõik on kas ära istutatud või laiali jagatud. Vaid käputäis seemikuid ootab veel oma kohta. Kevad on olnud külm ja kuiv ning paljud seemikud pole veel õitsemist alustanud. Plaanin tänavu teha esimese välja praakimise ja sarnased ära realiseerida. Mulle tunduvad hetkel põnevad ka paar väga kõrge õievarrega seemikut. 


Viies märkamine: tegelt juba vana ja sügisene. Sügisel olid mul aias lahti 3 isast jooksuparti ja mõned kanad. Kanad siblisid peenardes ja tegid suuri auke ja polnud just kõige paremad iluaia sõbrad. Kuid partidega oli hoopis teine lugu. Need poisid tegid väga süsteemset tööd ja otsisid taimepuhmaste vahelt süüa. Taimedele nad märgatavat kahju ei teinud. Natuke sõid nad tokkroosi lehti ja mingi hetk enne külmi avastasid nad lähis-kirburohu. See söödi lehtedest peaaegu tühjaks. Muid taimi pole aru saanud, et oleks kratitud. Seega tundub, et igasugu limukate tõrjeks ja hävitamiseks on pardid hea valik. Eile, kui Luige laadalt uusi tibusid ostsime, siis proua soovitas tibusid neid limukaid sööma õpetada, et alguses tükeldada jne....  Eelmisel aastal me lihtsalt hakkasime neid kevadel korjama ja söötsime sisse - ei mingit õpetamist.  Meie kogemus siis eelmisest aastast - hispaania teetigusid söövad nii jooksupardid kui ka Saxonid. Mustpäid sõid kanad ka.

Thursday, February 25, 2021

Uuele kevadele mõeldes

 aednik24.ee-st lõpualega novembri lõpus ostetud sibulad:

Tulbid; Budlight, Golden  Apeldoorn, Fringed mix, China Town, Showwinner, Exotic emperor, Bakeri'Lilac Wonder', Crystal star, White  Parrot. Concerto, 'Johann Strauss, Fun Colors, Für Elise, Quebec, Gavota, Golden Artist, Honeymoon, Pacific Pearl, Red  Riding Hood, Triumph mix, 

Nartsissid; Barret browning, Yellow Cheerfullness, Triandru  'Thalia', Cassata, 

Krookused: Blue/White mix,, Vanguard, Fuscotinctus, Ruby Giant, Pickwick, 

Laugud: Mount Everest,  karataviense

Püvilill: Rubra


Aiamaailma tellimus: 

Tulbid: Für Elise, Corona, Czaar Peter, Albion Star, 'Red Hunter, Botanic mix,  Flaming Purissima, Purssima Design, Darwinsnow, Crystal Star, Kingston, 

Võrkiiris; Harmony

Krookus: Miss Vain, 

Nartsiss: Obdam, 

Hüatsint: Segupakk, City of Harlem, Blue Eyes


Sulev Savisaarelt:

Sinine jaanihüatsint ja selle valge vorm

bütsantsi sügislill Innocence

sügislill 'Herbsttiia

Herberti krookus

sügislill Herbstkugel, 

kaunis sügislill 'Atrorubens'

pärsia krookus Tiia

näärmekas jänesekapsas 'Purple heart'

Hookeri kuutõverohi

võsaülane 'Bracteata Pleniflora'

pskemi lauk



Kevade vääramatu tulek

 See talv on olnud kummaline, tükk aega püsib sügisene ilm, siis viskas maha paksu lume ja korralikud miinuskraadid, nüüd siis otsustati meile vihma ja pidevaid plusskraade jagada. Võiks öelda, et aias väheneb lumi silmaga nähtavalt. Kui ilmaennustuse lubatud plusskraadid jätkuvad, siis on varsti strateegilised kohad (need, kuhu kevadlilled maha said) lumevabad ja võib esimesi õisi oodata. Eile tegin esimese ringkäigu, et näha, kus mida on välja sulanud. Enamus kohti veel paksus hanges, kuid esimesed ninad ja õienupud on juba näha. 

Esimesena saab lumevabaks vist see aianurk, kuigi sama aiakülje teine ots maja ees ei jää ka oluliselt alla.

Enamus aeda on siiski veel paksu lumekihi all peidus

Esimese alpikanni lehed on kivilas välja sulanud

maja lõunakõlge varajavad suured männid, kuid siiski on ka seal lumi sulamas ruttu. Lumikellukeste ninad on väljas

Esimene Inglismaalt tellitud lumeroosidest näitab õiepunga

oma vana purupurlumeroosi ma sellises staadiumis kuangi ei märka, aga see valgeõieline on nii armas

kõige esimesena on mul ninad väljas alati kuldõielistel krookustel. Sügisel sai neid üks pakk maja otsa pandud, see on juba väljas,  teised krookused on veel paksus lumehanges

Saturday, March 2, 2019

Kevadet otsimas veebruaris

Selle aasta kevad läheneb vankumatu järjekindlusega. Kuna püüan sel kevadel olla tagasihoidlik ja mitte seemnemajandusega tegeleda (suvel peaks ju loodetavasti majas lammutustööd ja ehitustööd hakkama) sis tuleb kevadet otsida mujalt loodusest.

Tegelikult hakkab meil kevad  juba kuskil veebruari keskpaigas, kui mingi väike mehike peas ütleb, et nüüd võiks vana vahtra sisse augu teha ja mahla võtma hakata.
13.veebruar sai vahtramahl jooksma pandud. Mahla jagatakse meile vahelduva eduga, mõni päev saab isu täis juua, teine päev on nii külm, et  lapsed saavad limpisda vaid mahlajääpurikaid.


18.veebruar saabus meie koduvares tagasi.
15.veebruar leidsime metsast lumelt selle aasta esimese vihmaussi. Samal päeval oli ka sipelgapesas juba mõningast liikumist näha. Sander küsis, et kas maod ka juba talveunest on ärganud, aga julgesin arvata, et äkki nood siiski veel magavad.



 Aga lillemajanduses muutust mul seni pole. Iga kevad algab sama moodi. Esimesed õied tulevad ema juures metsa all. Sest varasema linnalapsena olen nüüdseks selgeks saanud, et reeglina lahkub meie kandis lumi esimesena metsa alt, sest puud ei lase nii palju lund maapinnani ja õhem lumekiht sulab ka kevadel rutem.  
lumeroos sulab lume alt välja õienuppudega
juba teist kevadet  jutti algab aias lume minek just sellelt laigult aia ääres



17.veebruar leidsin aiast esimese õnnetu priimula õie.

lumeroos kosub silmnähtavalt.

märtsikellukesel on ka ninadväljas
ja soopeal on pajude vahele eksinud lumikellukesed juba nii suured