Priimulad

 

Priimulad – kevade esimesed värvilaigud aias

Kui lumi hakkab sulama ja esimesed päikesekiired maad soojendavad, ärkavad aias ellu priimulad. Need armsad ja vastupidavad kevadlilled on paljude aiapidajate lemmikud, sest nad toovad peenrasse värvi ajal, mil enamik taimi alles kogub hoogu. Priimulad sobivad nii maakoduaeda, linnapeenrasse kui ka rõdukasti ning nende kasvatamine ei nõua erilist kogemust.

Miks priimulad on nii armastatud?

Priimulad õitsevad varakevadel ja pakuvad rikkalikku värvivalikut – kollased, roosad, lillad, punased ja valged õied mõjuvad pärast pikka talve eriti rõõmustavalt. Lisaks on nad kompaktsed ja sobivad hästi teiste kevadlillede, näiteks tulpide ja nartsisside kõrvale.

Veel üks suur pluss on priimulate vastupidavus. Õigesse kasvukohta istutatuna võivad nad aastaid samas kohas kasvada ja igal kevadel järjest uhkemalt õitseda.

Milline kasvukoht priimulatele sobib?

Priimulad armastavad poolvarjulist kasvukohta ja niiskemat, huumusrikast mulda. Otsese keskpäevase päikese käes võivad nende lehed kuivada ning õitsemine jääda lühemaks.

Parim koht priimulate jaoks on:

• puude ja põõsaste alune ala,

• põhjapoolne või idapoolne peenar,

• niiskem kiviktaimla serv,

• aiatiigi ümbrus.

Oluline on vältida läbikuivamist, eriti kevadise õitsemise ajal.

Priimulate istutamine ja hooldus

Priimulaid võib istutada nii kevadel kui ka sügisel. Istutamisel jäta taimede vahele umbes 15–20 cm ruumi, sest ajapikku moodustavad nad tihedaid puhmaid.

Hooldus on lihtne:

• kasta kuival perioodil,

• eemalda närbunud õied,

• lisa kevadel komposti või õitsvatele taimedele mõeldud väetist,

• jaga suuri puhmaid iga paari aasta järel.

Puhma jagamine aitab taime noorendada ning annab võimaluse priimulaid ka teistesse aiakohtadesse istutada.

Populaarsed priimulate liigid

Aedades kasvatatakse mitmeid erinevaid priimulaid. Mõned tuntumad neist on:

• varretu priimula,

  
  
  

• kõrge priimula,

• hambuslehine priimula ehk kerapriimula,

• sieboldi priimula,

• kõrvikpriimula.

Erinevaid liike kombineerides saab luua pika ja mitmekesise kevadise õitsemise.

Priimulad potis ja rõdukastis

Priimulad sobivad suurepäraselt ka terrassile või rõdule. Kevadel müüdavad potipriimulad annavad kiiresti värvi ning neid saab hiljem aeda ümber istutada. Potis kasvatamisel tuleb eriti tähele panna kastmist, sest muld kuivab anumates kiiremini läbi.

Kevade kuulutajad igas aias

Priimulad on tõeline märk sellest, et kevad on saabunud. Nad ei vaja keerulist hooldust, kuid pakuvad vastu palju ilu ja värvi. Kui soovid aeda varakevadist õiteilu, tasub priimulad kindlasti oma peenrasse valida.

Olgu tegemist väikese maakodu või moodsa linnaiaga – priimulad leiavad koha kõikjal ning rõõmustavad igal kevadel uuesti.

Kevad 2026

 Kevad on jõudnud juba mai keskpaika, aias õitsevad lilled ja metsal on juba roheline kuma. Veel läheb aega, kuniks autoteed enam ei paista ja oleme mõnusas peidus. Kui mets veel täislehes ei ole, siis on tunne, nagu oleks kõigile peopeal vaatamiseks.

Sel kevadel olen teinud mitmeid tähelepanekuid, mida kas varem märganud ei ole või ongi aasta eriline. Esimene märkamine: ma mäletan, et varasematel aastatel on suurem osa sibullillede ninasid olnud väljas juba siis kui lumi läheb, siis sel kevadel oli peenardes tühjus. Ma tõesti juba muretsesin, et kas tõesti on kõik mu sibullilled talvega välja läinud, nii suur tühjus oli aias. 

Läks peaaegu kuu, enne kui kõik ninad  lõpuks välja tulid. Ma ei mäleta tõesti, et see nii kaua aega oleks võtnud. Ometi oli sügis pikk ja soe, külmas läks alles jõuludel ja maas oli paks ja kohev lumevaip, mis hakkas sulama alles märtsis.

Teine märkamine: minu idee saada maja äärde nende vanade punaste tulpide rida miskipärast ei tööta. Kui ma esimesel korral jäin kahtlevale seisukohale, et äkki ma siiski ei istutanud neid sinna, siis nüüd olen täiesti kindel, et istutasin tädi Helve käest saadud tulbisibulad justnimelt sinna. Tärkas vaid 1 tulp. Kas keegi paneb need seal nahka  või on seal neile täiesti mittesobivad tingimused, ei tea. Aga selge on, et seda ideed ma teostada ei saa - ei ole mõtet neid tulpe sinna raisata.

 Kolmas märkamine: ei saa ennast ikka usaldada. Kui sügisel lillesibulatele kohta otsisin, siis tundus, et kuskile pole enam ruumi. Nüüd näen, kui palju tegelt ruumi oleks võtta. Mõtlesin, et üritan ära märkida kohad, äkki mingite kivikestega, kuhu peaks sügisel mingeid sibullilli juurde istutama. Ootan põnevusega, kas see 'Blushing Apeldoorn' mille tellisin, on ikka samasugune nagu see, mis kunagi liivahunniku alla jäi. Varjukallakul on sibulike eriti vähe, pean sinna koerahambaid jm varjutaluvat  juurde istutama. Tuleb sügisel Savisaare kataloogist kohe tellimus sisse anda.  Ja nartisse on vaja ka palju juurde. Tundub, et lõokannused on end aias sisse seadnud ja paljunevad hästi. Samuti olen lõpuks kodustanud lumekupud. Märtsikellukesed olid sel aastal kuidagi eriti õnnetud, mitu pesa peaaegu ei õitsenudki. 

Neljas märkamine: Kuigi ma korjan ära kõik need varajased kollased priiumulaõied enne kui seeme valmima hakkab, on siiski aias märgatavalt palju just nende samade kollaste priimulate seemikuid. Võibolla on neil mingi vaevumärgatav toonivahe, kuid nad on siiski minu jaoks samaväärsed. Sama seis on nende suitsukarva ja pruunikaslillade priimualtega. See kolmik annab aias korralikult järglasi (arvestades, et ma omaarust neil seemet valmida ei lase). Priimulaseemet olen igal aastal saanud arvestava koguse, sel aastal tuleb seda ka tõesti hulgem külvata - tuleb jälle kuskile külv tekitada, sest varasemad külvid hakkavad otsa saama - kõik on kas ära istutatud või laiali jagatud. Vaid käputäis seemikuid ootab veel oma kohta. Kevad on olnud külm ja kuiv ning paljud seemikud pole veel õitsemist alustanud. Plaanin tänavu teha esimese välja praakimise ja sarnased ära realiseerida. Mulle tunduvad hetkel põnevad ka paar väga kõrge õievarrega seemikut. 

Viies märkamine: tegelt juba vana ja sügisene. Sügisel olid mul aias lahti 3 isast jooksuparti ja mõned kanad. Kanad siblisid peenardes ja tegid suuri auke ja polnud just kõige paremad iluaia sõbrad. Kuid partidega oli hoopis teine lugu. Need poisid tegid väga süsteemset tööd ja otsisid taimepuhmaste vahelt süüa. Taimedele nad märgatavat kahju ei teinud. Natuke sõid nad tokkroosi lehti ja mingi hetk enne külmi avastasid nad lähis-kirburohu. See söödi lehtedest peaaegu tühjaks. Muid taimi pole aru saanud, et oleks kratitud. Seega tundub, et igasugu limukate tõrjeks ja hävitamiseks on pardid hea valik. Eile, kui Luige laadalt uusi tibusid ostsime, siis proua soovitas tibusid neid limukaid sööma õpetada, et alguses tükeldada jne....  Eelmisel aastal me lihtsalt hakkasime neid kevadel korjama ja söötsime sisse - ei mingit õpetamist.  Meie kogemus siis eelmisest aastast - hispaania teetigusid söövad nii jooksupardid kui ka Saxonid. Mustpäid sõid kanad ka.

priimulatest 2019

Sel aastal on aias põnev priimulaid jälgida, sest  aias on nii uusi oste kui ka heade sõprade poolt saadud uusi ja vanu taimi. Suurem osa priimulatest on oma ninad juba välja pistnud, nobedamad on juba õitsema hakanud, paras ports vanaema aiast välja kaevatud kõrvikpriimulaid on ilusti pottides.
Lepiku-Mardi talust saadud priimulatest on enamus alles nii värskelt tärganud,et nende revisjoni ma veel teha ei saa. Enamus uusi sieboldeid on ka peenras tuvastatavad, need kõrvikud, mis suvise põuaga hakkama said,on ka ilusad. Mis seis on priimula liikide peenras, on veel vara hinnata. Aga mida ma sel aastal enam ei leia, on mu vana roosa priimula. Pidas nii mitmed aastad vastu, tundus suht vastupidav olevat, kuid praegu näen ainult Hellelt saadud roosa priimula sorti 'Gigas' Kuid Riina mainis,et temal mu roosa ilusti alles, et kui tõesti kuskil alles ei jäänud,  siis saan temalt nuruma minna.

seemik

vanaema valge kera

vana nimetu

vana nimetu

seemik

voronovi  priimula

meelispriimula

seemik

karvane priimula

Kevadet otsimas veebruaris

Selle aasta kevad läheneb vankumatu järjekindlusega. Kuna püüan sel kevadel olla tagasihoidlik ja mitte seemnemajandusega tegeleda (suvel peaks ju loodetavasti majas lammutustööd ja ehitustööd hakkama) sis tuleb kevadet otsida mujalt loodusest.

Tegelikult hakkab meil kevad  juba kuskil veebruari keskpaigas, kui mingi väike mehike peas ütleb, et nüüd võiks vana vahtra sisse augu teha ja mahla võtma hakata.
13.veebruar sai vahtramahl jooksma pandud. Mahla jagatakse meile vahelduva eduga, mõni päev saab isu täis juua, teine päev on nii külm, et  lapsed saavad limpisda vaid mahlajääpurikaid.

18.veebruar saabus meie koduvares tagasi.
15.veebruar leidsime metsast lumelt selle aasta esimese vihmaussi. Samal päeval oli ka sipelgapesas juba mõningast liikumist näha. Sander küsis, et kas maod ka juba talveunest on ärganud, aga julgesin arvata, et äkki nood siiski veel magavad.

 Aga lillemajanduses muutust mul seni pole. Iga kevad algab sama moodi. Esimesed õied tulevad ema juures metsa all. Sest varasema linnalapsena olen nüüdseks selgeks saanud, et reeglina lahkub meie kandis lumi esimesena metsa alt, sest puud ei lase nii palju lund maapinnani ja õhem lumekiht sulab ka kevadel rutem.  

lumeroos sulab lume alt välja õienuppudega

juba teist kevadet  jutti algab aias lume minek just sellelt laigult aia ääres

17.veebruar leidsin aiast esimese õnnetu priimula õie.

lumeroos kosub silmnähtavalt.

märtsikellukesel on ka ninadväljas

ja soopeal on pajude vahele eksinud lumikellukesed juba nii suured

Põuast ja aiast

No sellise kevade kohta  lihtsalt tuleb üks märk maha postitus teha. Kahju, et ise Mare moodi igapäevaseid ilmavaalusi ei tee, saaks kohe lapates selgeks, millal meil viimast korda korralikku vihma anti. Kuid arvata võib, et viimane kord oli aprilli kuus. Ühel ommikul korraks tibas kergelt tolmu kinni, öö vastu eilset tuli ka nii paljukest, et aialauale pisike lomp tekkis, kuid trepi esist märjaks ei kastnud. Seega vihmaveega on meil lood äärmiselt nadid. Kastimismahtu ka juba piiran, sest kastmispumba kastan ikka pidevalt välja. Muru on täiesti ära kõrbenud, Sepakatel ei tule enam kraanist vett ja mu lapsed on õues mängides nagu kaks tolmutonti. Õnneks igapäevast veetarbimist pole see põud veel mõjutanud, toru ots on nii sügaval kaevus, et pole veel välja tulnud, kastmisvee pump on toruotsaga võrreldes ikka märksa kõrgemal. Tänavune kevad on aias olnud eriline, sest hiliseid öökülmasid pole minu aias tänavu olnud. Kurgiseemned said juba mai keskel peenrasse külvatud, kaks kihti katteloori peale ja nüüdseks on juba esimesed pärislehed kobedad.
Mingeid aiatöid peale kastmise hetkel teha ei saa, sest  kogu aed on nii põhjalikult kuiv. Päeval kõrvetab kuum päike viimsegi veeraasu taimedest välja.  Laura on terve selle nädala juba Pirital ujumas käinud, väikesed käisid juba Viitnal ujumas, mina vette pole veel tahtnud.
Aias käib kastmine võidu kärssamisega, Need priimulad, mis varakevadel kohe maha istutatud ei saanud, on senini pottides, sest potttide kastmine on lihtsam kui peenarde, nii ongi kogu mu köögiukse esine trepp lillepotte täis, sest sinna paistab vaid õhtune päike. Sieboldite õitsemine on tänavu lahja, sest kõik nad kannatavad veepuuduses, vaid see vana suureõieline õitses uhkelt. Hetkel on aias värvi andmas kurekellad ja kallak on praegu kõige kaunim. Juba teist aastat on roomav floks mul kallakul ära kõrbenud, seega tuleb ta kuhugi paremasse kohta kolida, valge on köögiakna all varjus, paistab, kas see läheb ilusti õitsema. Kui jah, kolin ka sinise ja roosa sinna serva peale.