Priimulad

 

Priimulad – kevade esimesed värvilaigud aias

Kui lumi hakkab sulama ja esimesed päikesekiired maad soojendavad, ärkavad aias ellu priimulad. Need armsad ja vastupidavad kevadlilled on paljude aiapidajate lemmikud, sest nad toovad peenrasse värvi ajal, mil enamik taimi alles kogub hoogu. Priimulad sobivad nii maakoduaeda, linnapeenrasse kui ka rõdukasti ning nende kasvatamine ei nõua erilist kogemust.

Miks priimulad on nii armastatud?

Priimulad õitsevad varakevadel ja pakuvad rikkalikku värvivalikut – kollased, roosad, lillad, punased ja valged õied mõjuvad pärast pikka talve eriti rõõmustavalt. Lisaks on nad kompaktsed ja sobivad hästi teiste kevadlillede, näiteks tulpide ja nartsisside kõrvale.

Veel üks suur pluss on priimulate vastupidavus. Õigesse kasvukohta istutatuna võivad nad aastaid samas kohas kasvada ja igal kevadel järjest uhkemalt õitseda.

Milline kasvukoht priimulatele sobib?

Priimulad armastavad poolvarjulist kasvukohta ja niiskemat, huumusrikast mulda. Otsese keskpäevase päikese käes võivad nende lehed kuivada ning õitsemine jääda lühemaks.

Parim koht priimulate jaoks on:

• puude ja põõsaste alune ala,

• põhjapoolne või idapoolne peenar,

• niiskem kiviktaimla serv,

• aiatiigi ümbrus.

Oluline on vältida läbikuivamist, eriti kevadise õitsemise ajal.

Priimulate istutamine ja hooldus

Priimulaid võib istutada nii kevadel kui ka sügisel. Istutamisel jäta taimede vahele umbes 15–20 cm ruumi, sest ajapikku moodustavad nad tihedaid puhmaid.

Hooldus on lihtne:

• kasta kuival perioodil,

• eemalda närbunud õied,

• lisa kevadel komposti või õitsvatele taimedele mõeldud väetist,

• jaga suuri puhmaid iga paari aasta järel.

Puhma jagamine aitab taime noorendada ning annab võimaluse priimulaid ka teistesse aiakohtadesse istutada.

Populaarsed priimulate liigid

Aedades kasvatatakse mitmeid erinevaid priimulaid. Mõned tuntumad neist on:

• varretu priimula,

  
  
  

• kõrge priimula,

• hambuslehine priimula ehk kerapriimula,

• sieboldi priimula,

• kõrvikpriimula.

Erinevaid liike kombineerides saab luua pika ja mitmekesise kevadise õitsemise.

Priimulad potis ja rõdukastis

Priimulad sobivad suurepäraselt ka terrassile või rõdule. Kevadel müüdavad potipriimulad annavad kiiresti värvi ning neid saab hiljem aeda ümber istutada. Potis kasvatamisel tuleb eriti tähele panna kastmist, sest muld kuivab anumates kiiremini läbi.

Kevade kuulutajad igas aias

Priimulad on tõeline märk sellest, et kevad on saabunud. Nad ei vaja keerulist hooldust, kuid pakuvad vastu palju ilu ja värvi. Kui soovid aeda varakevadist õiteilu, tasub priimulad kindlasti oma peenrasse valida.

Olgu tegemist väikese maakodu või moodsa linnaiaga – priimulad leiavad koha kõikjal ning rõõmustavad igal kevadel uuesti.

Kevad 2026

 Kevad on jõudnud juba mai keskpaika, aias õitsevad lilled ja metsal on juba roheline kuma. Veel läheb aega, kuniks autoteed enam ei paista ja oleme mõnusas peidus. Kui mets veel täislehes ei ole, siis on tunne, nagu oleks kõigile peopeal vaatamiseks.

Sel kevadel olen teinud mitmeid tähelepanekuid, mida kas varem märganud ei ole või ongi aasta eriline. Esimene märkamine: ma mäletan, et varasematel aastatel on suurem osa sibullillede ninasid olnud väljas juba siis kui lumi läheb, siis sel kevadel oli peenardes tühjus. Ma tõesti juba muretsesin, et kas tõesti on kõik mu sibullilled talvega välja läinud, nii suur tühjus oli aias. 

Läks peaaegu kuu, enne kui kõik ninad  lõpuks välja tulid. Ma ei mäleta tõesti, et see nii kaua aega oleks võtnud. Ometi oli sügis pikk ja soe, külmas läks alles jõuludel ja maas oli paks ja kohev lumevaip, mis hakkas sulama alles märtsis.

Teine märkamine: minu idee saada maja äärde nende vanade punaste tulpide rida miskipärast ei tööta. Kui ma esimesel korral jäin kahtlevale seisukohale, et äkki ma siiski ei istutanud neid sinna, siis nüüd olen täiesti kindel, et istutasin tädi Helve käest saadud tulbisibulad justnimelt sinna. Tärkas vaid 1 tulp. Kas keegi paneb need seal nahka  või on seal neile täiesti mittesobivad tingimused, ei tea. Aga selge on, et seda ideed ma teostada ei saa - ei ole mõtet neid tulpe sinna raisata.

 Kolmas märkamine: ei saa ennast ikka usaldada. Kui sügisel lillesibulatele kohta otsisin, siis tundus, et kuskile pole enam ruumi. Nüüd näen, kui palju tegelt ruumi oleks võtta. Mõtlesin, et üritan ära märkida kohad, äkki mingite kivikestega, kuhu peaks sügisel mingeid sibullilli juurde istutama. Ootan põnevusega, kas see 'Blushing Apeldoorn' mille tellisin, on ikka samasugune nagu see, mis kunagi liivahunniku alla jäi. Varjukallakul on sibulike eriti vähe, pean sinna koerahambaid jm varjutaluvat  juurde istutama. Tuleb sügisel Savisaare kataloogist kohe tellimus sisse anda.  Ja nartisse on vaja ka palju juurde. Tundub, et lõokannused on end aias sisse seadnud ja paljunevad hästi. Samuti olen lõpuks kodustanud lumekupud. Märtsikellukesed olid sel aastal kuidagi eriti õnnetud, mitu pesa peaaegu ei õitsenudki. 

Neljas märkamine: Kuigi ma korjan ära kõik need varajased kollased priiumulaõied enne kui seeme valmima hakkab, on siiski aias märgatavalt palju just nende samade kollaste priimulate seemikuid. Võibolla on neil mingi vaevumärgatav toonivahe, kuid nad on siiski minu jaoks samaväärsed. Sama seis on nende suitsukarva ja pruunikaslillade priimualtega. See kolmik annab aias korralikult järglasi (arvestades, et ma omaarust neil seemet valmida ei lase). Priimulaseemet olen igal aastal saanud arvestava koguse, sel aastal tuleb seda ka tõesti hulgem külvata - tuleb jälle kuskile külv tekitada, sest varasemad külvid hakkavad otsa saama - kõik on kas ära istutatud või laiali jagatud. Vaid käputäis seemikuid ootab veel oma kohta. Kevad on olnud külm ja kuiv ning paljud seemikud pole veel õitsemist alustanud. Plaanin tänavu teha esimese välja praakimise ja sarnased ära realiseerida. Mulle tunduvad hetkel põnevad ka paar väga kõrge õievarrega seemikut. 

Viies märkamine: tegelt juba vana ja sügisene. Sügisel olid mul aias lahti 3 isast jooksuparti ja mõned kanad. Kanad siblisid peenardes ja tegid suuri auke ja polnud just kõige paremad iluaia sõbrad. Kuid partidega oli hoopis teine lugu. Need poisid tegid väga süsteemset tööd ja otsisid taimepuhmaste vahelt süüa. Taimedele nad märgatavat kahju ei teinud. Natuke sõid nad tokkroosi lehti ja mingi hetk enne külmi avastasid nad lähis-kirburohu. See söödi lehtedest peaaegu tühjaks. Muid taimi pole aru saanud, et oleks kratitud. Seega tundub, et igasugu limukate tõrjeks ja hävitamiseks on pardid hea valik. Eile, kui Luige laadalt uusi tibusid ostsime, siis proua soovitas tibusid neid limukaid sööma õpetada, et alguses tükeldada jne....  Eelmisel aastal me lihtsalt hakkasime neid kevadel korjama ja söötsime sisse - ei mingit õpetamist.  Meie kogemus siis eelmisest aastast - hispaania teetigusid söövad nii jooksupardid kui ka Saxonid. Mustpäid sõid kanad ka.

Kevade vääramatu tulek

 See talv on olnud kummaline, tükk aega püsib sügisene ilm, siis viskas maha paksu lume ja korralikud miinuskraadid, nüüd siis otsustati meile vihma ja pidevaid plusskraade jagada. Võiks öelda, et aias väheneb lumi silmaga nähtavalt. Kui ilmaennustuse lubatud plusskraadid jätkuvad, siis on varsti strateegilised kohad (need, kuhu kevadlilled maha said) lumevabad ja võib esimesi õisi oodata. Eile tegin esimese ringkäigu, et näha, kus mida on välja sulanud. Enamus kohti veel paksus hanges, kuid esimesed ninad ja õienupud on juba näha. 

Esimesena saab lumevabaks vist see aianurk, kuigi sama aiakülje teine ots maja ees ei jää ka oluliselt alla.

Enamus aeda on siiski veel paksu lumekihi all peidus

Esimese alpikanni lehed on kivilas välja sulanud

maja lõunakõlge varajavad suured männid, kuid siiski on ka seal lumi sulamas ruttu. Lumikellukeste ninad on väljas

Esimene Inglismaalt tellitud lumeroosidest näitab õiepunga

oma vana purupurlumeroosi ma sellises staadiumis kuangi ei märka, aga see valgeõieline on nii armas

kõige esimesena on mul ninad väljas alati kuldõielistel krookustel. Sügisel sai neid üks pakk maja otsa pandud, see on juba väljas,  teised krookused on veel paksus lumehanges

Pool märtsi läbi

Kui millalgi veebruaris tundus, et kevad on kohe-kohe käes, siis nüdseks on see tunne juba üle läinud. Vahelduva  eduga saavad lisa aias laiutavad lumehanged, päikest näeb harva ja olgem ausad, ilusa kevadilmaga oleks märksa raskem toas haige olla, nüüd ei ole üldse süümekaid.

Mind paneb imestama see, et igal aastal jagub mulle siiski selliseid tähelepanekuid, mida ma ei mäleta, et varasematel  aastatel märganud oleks. Sel aasstal eimaganaud ma maha kuuksede okaste vahetuse algust, kas soosis seda tuuline ilm või milles asi, aga  ühel hommikul oli mu aia värskelt sadanud lumi paksult kuuseokkaid täis. Sel aastal siis veebruari lõpus. Ja nüüd on mul aed pidevalt kuuseokka sodi täis,mis  sest et vaid 1 suur kuusk aianurgas. Männiokka uputust ma veel tuvastanud pole.

hüatsindi ninad

aia ainuke õieke

kivilas on krookused

tulpidel ka ninad väljas

valge murtudsüda

kurekell

karukell piilub

lumikellukesed metsa all

3.märtsil oli lumel näha esimesi männiseemneid.

vana lumeroos  ema juures

lund jagub

Tibusammudega kevadesse

Kui jõulud on möödas ja näärid on läbi,
 siis ometi tubli tükk talve on ees...

 Need laulusõnad kummitavad mind juba mitu päeva, aga tegelikkuses on minu jaoks aastavahetus kevade  ootamise stardipauk. Kui senini ootasin lund, jõulu ja kõike sellega seonduvat, siis aastavahetuse ilutulestik keerab uue lehe ja ühe aiapidaja mõtted kisuvad aina rohkem sinna kevadesse. Kohe vägisi tõmbab igasugu netipoodidesse kolama, mis sest et olen otsustanud, et selle aasta pühendan maja remondile ja aeda uusi taimi ei osta. Aga nii mõnus on ju neid ilusaid pilte vaadata. Svetlana Polonskaja jagas oma seemnete kataloogi, no seni olen veel oma otsusele kindlaks jäänud.

Aga seni,kui kevadet nautida veel ei saa, tuleb olemasolevaga hakkama saada. Sügisel tegi ema lastega meie sootiigi kasvudest puhtaks, sest tiik oli täiesti kuiv. Tavaliselt on sügiseks tiik vett  täis ja nii oleks puhastatud tiigil talvel hea liuvälja teha. Kahjuks mängib loodus meiega  tänavu vingerpussi ja tiiki pole seni isegi lompi keskele  tekkinud (see ei tähenda seda, et minu aias strateegilised lombid puudu oleksid) Ootame, ehk siiski millalgi vesi tuleb.  Aga tiigi kõrvalt leidsin kännu  pealt sellise vahva seene - temale küll külm  pole liiga teinud. Määramisega ma  rinda pistma ei hakka.

 Sama männi alt leidsin praeguse hetke kõige suuremad pungad, seda punase leedri oksal. 

 Need pokud on talvel päris ilusad, nende värv polegi nii kulu karva

 Ja üks pilt neist asjapulkadest, kellega sai kevadet otsimas käidud.

 Ühe vana pihlaka otsa on meie rähnid omale sepikoja teinud, kogu pihlaka alune on paksult männi käbisid täis.

 Nüüd lläheb veel kevadisemaks - mustal lumeroosil on noored lehekesed, õitsema vast ei lähe, sest on möödunud suvel istutatud.

 Ja kuihästi tahta, leiab juba söödavat ka - hapuoblikaid süüakse meil aastaringi, aga huvitav, kas sellises kasvufaasis mädarõigas ka maitseelamust pakuks - ise ma mädarõika sõber ei ole,  

 

Ja lõpetaks selle jutu selle kevade otsimise ekspeditsiooni kõige kevadisema leiuga -purpurlumeroosil on õiepungad näha    

.