Kui millalgi veebruaris tundus, et kevad on kohe-kohe käes, siis nüdseks on see tunne juba üle läinud. Vahelduva eduga saavad lisa aias laiutavad lumehanged, päikest näeb harva ja olgem ausad, ilusa kevadilmaga oleks märksa raskem toas haige olla, nüüd ei ole üldse süümekaid.
Mind paneb imestama see, et igal aastal jagub mulle siiski selliseid tähelepanekuid, mida ma ei mäleta, et varasematel aastatel märganud oleks. Sel aasstal eimaganaud ma maha kuuksede okaste vahetuse algust, kas soosis seda tuuline ilm või milles asi, aga ühel hommikul oli mu aia värskelt sadanud lumi paksult kuuseokkaid täis. Sel aastal siis veebruari lõpus. Ja nüüd on mul aed pidevalt kuuseokka sodi täis,mis sest et vaid 1 suur kuusk aianurgas. Männiokka uputust ma veel tuvastanud pole.
 |
| hüatsindi ninad |
 |
| aia ainuke õieke |
 |
| kivilas on krookused |
 |
| tulpidel ka ninad väljas |
 |
| valge murtudsüda |
 |
| kurekell |
 |
| karukell piilub |
 |
| lumikellukesed metsa all |
 |
| 3.märtsil oli lumel näha esimesi männiseemneid. |
 |
| vana lumeroos ema juures |
 |
| lund jagub |
No comments:
Post a Comment