Pojengisordid

'Top Brass'

 Pärast vahepealsed aiahävinguperioodi jäin nii mõnestki pojengist ilma. Midagi õnnestus päästa, aga mitte kõiki, ega mul neid palju ei olnudki, aga siiski. 2024 sügisel kaevasin kõik mis alles oli välja ja tegin uue peenra. Midagi sai maha, natuke ostsin juurde.

'Salmon Saucer' minu aias

Eelmisel aastal nägin vaid 1 õie - õitses Hansu puukoolist ostetud 'Salmon Saucer' . Õievarsi oli 1, kuid õis oli ilus suur. Ja õis vastas ka sordikirjeldusele, seega on kindel, et 'Salmon Saucer' on mul olemas.

Teine samast ostetud pojeng peaks olema Paeonia lactiflora 'Ellen Cowlay', ma pole kindel  kas see taim alles jäi, kuid ehk on. 

'Ellen Cowlay'

Maarahva poest sain 2pojengi. Pojeng ITOH Canary Brilliant - taim on alles, kuid esimesel aastal räsisid

Canary Brilliant

koerad seda korralikult, seega hetkel näen, et kasvatab lehti ja on ilusti alles, rõõmus ka selle üle.

Pink Havaiian Coral

Teine Maarahva poest ostetud pojeng peaks olema  'Pink Hawaiian Coral'. Selle sordiehtsuse saan varsti üle kontrollida, sest kolm õievart nuppudegaon varsti lahti minemas.

'Farmer Grace'ist sai tellitud 3pojengi . Neist 1 läheb õitsema.

Paeonia 'White Cap

Paeonia 'Flame

Paeonia 'Top Brass

'Flame'

'White Cap'

'Ellen Cowlay'

Priimula sordiaretus

 

'Fransesca' alles alustab, 
tema õied on vahvalt rohelised

Priimulate sordiaretus – kevadvärvide lõputu maailm

Priimula on üks armastatumaid kevadlilli, mille sordiaretus on aastakümnete jooksul loonud 

'Dark Rosaleen'

hämmastava värvi- ja vormivaliku. Tänapäeval leidub priimulaid nii tagasihoidlike pastelsete õitega kui ka erksate, mitmevärviliste ja täidisõieliste sortidena. Palju on päris vanu priimulasorte, mis aedades levinud, kuid mille nime enam keegi ei tea.

Eestis aretatud sort 'Lein'

Sordiaretuse eesmärk on parandada taimede omadusi – näiteks õite suurust, õitsemise kestust, külmakindlust ja haiguskindlust. Aretajad ristavad eri sorte ja valivad järglaste seast välja kõige tugevamad ning kaunimad taimed. Nii sünnivad uued

'Jack the Lad' 
Jack-in-green tüüpi

sordid, mis sobivad hästi nii koduaeda kui ka rõdukastidesse. Olen katsetanud vabatolmlemisel saadud seemnete külvi. Palju tuleb sarnaseid taimi,mille erinevused on vaevumärgatavad, Kuid on ka mõned erilisemad, mida tasub edasi kasvatada.

Eriti populaarsed on madalad ja rikkalikult õitsevad varretud ja hulgaõielised priimulad, mis taluvad hästi

Tõenäoliselt tuntuim täidisõieline
sort 'Belarina Cream'

muutlikku kevadilma. Viimastel aastatel on tähelepanu pööratud ka keskkonnasõbralikumale aretusele, et taimed vajaksid vähem väetisi ja hooldust. Popid on uhked täidisõielised sordid, kuid need pole meil kõik talvekindlad. 

Jack-in-Green tüüpi 
'Belarina Valentine'

Priimulate mitmekesisus näitab, kuidas hoolikas sordiaretus võib ühendada looduse ilu ja praktilised aiandusomadused. Igal kevadel pakuvad uued sordid taas värsket inspiratsiooni nii aiandushuvilistele kui ka professionaalsetele kasvatajatele.

Priimulad

 

Priimulad – kevade esimesed värvilaigud aias

Kui lumi hakkab sulama ja esimesed päikesekiired maad soojendavad, ärkavad aias ellu priimulad. Need armsad ja vastupidavad kevadlilled on paljude aiapidajate lemmikud, sest nad toovad peenrasse värvi ajal, mil enamik taimi alles kogub hoogu. Priimulad sobivad nii maakoduaeda, linnapeenrasse kui ka rõdukasti ning nende kasvatamine ei nõua erilist kogemust.

Miks priimulad on nii armastatud?

Priimulad õitsevad varakevadel ja pakuvad rikkalikku värvivalikut – kollased, roosad, lillad, punased ja valged õied mõjuvad pärast pikka talve eriti rõõmustavalt. Lisaks on nad kompaktsed ja sobivad hästi teiste kevadlillede, näiteks tulpide ja nartsisside kõrvale.

Veel üks suur pluss on priimulate vastupidavus. Õigesse kasvukohta istutatuna võivad nad aastaid samas kohas kasvada ja igal kevadel järjest uhkemalt õitseda.

Milline kasvukoht priimulatele sobib?

Priimulad armastavad poolvarjulist kasvukohta ja niiskemat, huumusrikast mulda. Otsese keskpäevase päikese käes võivad nende lehed kuivada ning õitsemine jääda lühemaks.

Parim koht priimulate jaoks on:

• puude ja põõsaste alune ala,

• põhjapoolne või idapoolne peenar,

• niiskem kiviktaimla serv,

• aiatiigi ümbrus.

Oluline on vältida läbikuivamist, eriti kevadise õitsemise ajal.

Priimulate istutamine ja hooldus

Priimulaid võib istutada nii kevadel kui ka sügisel. Istutamisel jäta taimede vahele umbes 15–20 cm ruumi, sest ajapikku moodustavad nad tihedaid puhmaid.

Hooldus on lihtne:

• kasta kuival perioodil,

• eemalda närbunud õied,

• lisa kevadel komposti või õitsvatele taimedele mõeldud väetist,

• jaga suuri puhmaid iga paari aasta järel.

Puhma jagamine aitab taime noorendada ning annab võimaluse priimulaid ka teistesse aiakohtadesse istutada.

Populaarsed priimulate liigid

Aedades kasvatatakse mitmeid erinevaid priimulaid. Mõned tuntumad neist on:

• varretu priimula,

  
  
  

• kõrge priimula,

• hambuslehine priimula ehk kerapriimula,

• sieboldi priimula,

• kõrvikpriimula.

Erinevaid liike kombineerides saab luua pika ja mitmekesise kevadise õitsemise.

Priimulad potis ja rõdukastis

Priimulad sobivad suurepäraselt ka terrassile või rõdule. Kevadel müüdavad potipriimulad annavad kiiresti värvi ning neid saab hiljem aeda ümber istutada. Potis kasvatamisel tuleb eriti tähele panna kastmist, sest muld kuivab anumates kiiremini läbi.

Kevade kuulutajad igas aias

Priimulad on tõeline märk sellest, et kevad on saabunud. Nad ei vaja keerulist hooldust, kuid pakuvad vastu palju ilu ja värvi. Kui soovid aeda varakevadist õiteilu, tasub priimulad kindlasti oma peenrasse valida.

Olgu tegemist väikese maakodu või moodsa linnaiaga – priimulad leiavad koha kõikjal ning rõõmustavad igal kevadel uuesti.

Kevad 2026

 Kevad on jõudnud juba mai keskpaika, aias õitsevad lilled ja metsal on juba roheline kuma. Veel läheb aega, kuniks autoteed enam ei paista ja oleme mõnusas peidus. Kui mets veel täislehes ei ole, siis on tunne, nagu oleks kõigile peopeal vaatamiseks.

Sel kevadel olen teinud mitmeid tähelepanekuid, mida kas varem märganud ei ole või ongi aasta eriline. Esimene märkamine: ma mäletan, et varasematel aastatel on suurem osa sibullillede ninasid olnud väljas juba siis kui lumi läheb, siis sel kevadel oli peenardes tühjus. Ma tõesti juba muretsesin, et kas tõesti on kõik mu sibullilled talvega välja läinud, nii suur tühjus oli aias. 

Läks peaaegu kuu, enne kui kõik ninad  lõpuks välja tulid. Ma ei mäleta tõesti, et see nii kaua aega oleks võtnud. Ometi oli sügis pikk ja soe, külmas läks alles jõuludel ja maas oli paks ja kohev lumevaip, mis hakkas sulama alles märtsis.

Teine märkamine: minu idee saada maja äärde nende vanade punaste tulpide rida miskipärast ei tööta. Kui ma esimesel korral jäin kahtlevale seisukohale, et äkki ma siiski ei istutanud neid sinna, siis nüüd olen täiesti kindel, et istutasin tädi Helve käest saadud tulbisibulad justnimelt sinna. Tärkas vaid 1 tulp. Kas keegi paneb need seal nahka  või on seal neile täiesti mittesobivad tingimused, ei tea. Aga selge on, et seda ideed ma teostada ei saa - ei ole mõtet neid tulpe sinna raisata.

 Kolmas märkamine: ei saa ennast ikka usaldada. Kui sügisel lillesibulatele kohta otsisin, siis tundus, et kuskile pole enam ruumi. Nüüd näen, kui palju tegelt ruumi oleks võtta. Mõtlesin, et üritan ära märkida kohad, äkki mingite kivikestega, kuhu peaks sügisel mingeid sibullilli juurde istutama. Ootan põnevusega, kas see 'Blushing Apeldoorn' mille tellisin, on ikka samasugune nagu see, mis kunagi liivahunniku alla jäi. Varjukallakul on sibulike eriti vähe, pean sinna koerahambaid jm varjutaluvat  juurde istutama. Tuleb sügisel Savisaare kataloogist kohe tellimus sisse anda.  Ja nartisse on vaja ka palju juurde. Tundub, et lõokannused on end aias sisse seadnud ja paljunevad hästi. Samuti olen lõpuks kodustanud lumekupud. Märtsikellukesed olid sel aastal kuidagi eriti õnnetud, mitu pesa peaaegu ei õitsenudki. 

Neljas märkamine: Kuigi ma korjan ära kõik need varajased kollased priiumulaõied enne kui seeme valmima hakkab, on siiski aias märgatavalt palju just nende samade kollaste priimulate seemikuid. Võibolla on neil mingi vaevumärgatav toonivahe, kuid nad on siiski minu jaoks samaväärsed. Sama seis on nende suitsukarva ja pruunikaslillade priimualtega. See kolmik annab aias korralikult järglasi (arvestades, et ma omaarust neil seemet valmida ei lase). Priimulaseemet olen igal aastal saanud arvestava koguse, sel aastal tuleb seda ka tõesti hulgem külvata - tuleb jälle kuskile külv tekitada, sest varasemad külvid hakkavad otsa saama - kõik on kas ära istutatud või laiali jagatud. Vaid käputäis seemikuid ootab veel oma kohta. Kevad on olnud külm ja kuiv ning paljud seemikud pole veel õitsemist alustanud. Plaanin tänavu teha esimese välja praakimise ja sarnased ära realiseerida. Mulle tunduvad hetkel põnevad ka paar väga kõrge õievarrega seemikut. 

Viies märkamine: tegelt juba vana ja sügisene. Sügisel olid mul aias lahti 3 isast jooksuparti ja mõned kanad. Kanad siblisid peenardes ja tegid suuri auke ja polnud just kõige paremad iluaia sõbrad. Kuid partidega oli hoopis teine lugu. Need poisid tegid väga süsteemset tööd ja otsisid taimepuhmaste vahelt süüa. Taimedele nad märgatavat kahju ei teinud. Natuke sõid nad tokkroosi lehti ja mingi hetk enne külmi avastasid nad lähis-kirburohu. See söödi lehtedest peaaegu tühjaks. Muid taimi pole aru saanud, et oleks kratitud. Seega tundub, et igasugu limukate tõrjeks ja hävitamiseks on pardid hea valik. Eile, kui Luige laadalt uusi tibusid ostsime, siis proua soovitas tibusid neid limukaid sööma õpetada, et alguses tükeldada jne....  Eelmisel aastal me lihtsalt hakkasime neid kevadel korjama ja söötsime sisse - ei mingit õpetamist.  Meie kogemus siis eelmisest aastast - hispaania teetigusid söövad nii jooksupardid kui ka Saxonid. Mustpäid sõid kanad ka.