Aalujate kokkutulek

Ma olin sel aastal väga kahtleval seisukohal, kas mul üldse õnnestub sel aastal kokkutulekule minna, sest transpordiga lood kuidagi ei klappinud. Õnneks oli Ülle nii armas ja võttis mu oma auto peale ja Sirjega koos sai täna väga asjalik Elva kandi tuur tehtud. Hommikut alustasime Sulev Savisaare aiast, kes arvas, et ega tal enam suurt midagi ei õitse. Aga seda huvitavam oli külaskäik. Sibulllillede istutusalas olid enamuses pealsed juba kadunud. Kuid ühteist leidsime sealt ikka. Õitsesid mõned huvitavad liiliad. Meie kõigi tähelepanu köitsid jänesekapsad. Mitmed olid väga huvitavate lehtedega, mõne oleks pakkunud hoopis kurerehaks, mitte jänesekapsaks. Aga ühel jänesekapsal olid hetkel imeilusad roosad õied.

Aias õitsesid juba esimesed sügisesed sügislilled - alpi ja barnassi sügislilled.

Leidsime ka ühe koonuslaugu alamliigi, millel olid väga ilusad tihedad tumelillad õied.

Aias alustasid õitsemist palju erinevaid siilkübaraid, kuid paraku on minu kogemus selline, et ideaalsel juhul elab ka kõige tavalisem neist mu aias vaid 1 talve ja pärast teist talve ka seda enam ei ole. Täna soovitas keegi, et kui siilkübraiad osta, siis tuleb neil juurte ümbert turbapall lahti harutada ja nad ilma selle turbata aiamulda istutada, pean proovima, äkki tasub katsetamist, kuigi ka teiste aiast kaevatud siilkübarad on mul kõik eranditult välja läinud. Savisaare aias on palju pojenge, kuid pea kõik olid praeguseks lõpetanud. Aga 'Joseph Christie' veel õitses ja peremehel jagus sellele sordile vaid kiidusõnu - et alati väga ilusad täidisõied, hiline ja nuusutasin üle, et lõhnab ka. Praegu olid veel viimased külgõied lahti.

Savisaare aias saime ka esimesed maitsmised teha ja proovisime erinevaid mustsõstraid. Minu vaieldamatu lemmik oli 'Minai Smõrjov' tal polnud seda tüüpilist ülitugevat haput, mis mulle üldse ei maitse. Sellised mõnusad magusad marjad olid. Kokkutulek oli see kord Merikese juures, kuhu ma varem jõudnud ei olnud. Aia varjualad jätsid mulle sügava mulje, seal oli selline varjutaimede, eriti haldjatiibade valik, et lausa uskumatu. Ma pean kunagi jõudma sinna aeda siis, kui haldjatiibade õitseaeg on - praegu oli õisi vaid mõnel üksikul. Tal oli aias ka palju tumedam tiibeti priimula kui minul. Praegu köitis minu pilku tema varjuaias kirelill.

Tema müügialasse oleks tahtnud rahulikult süveneda ja uurida ja perenaise soovitusi kuulata, aga selleks täna aega ei jäänud. Muidu oleks sealt kindlasti mõne potiga koju jalutanud, sest no haldjatiibu mu aeda veel mahub. Seal oli nii palju tegemist, et pilte ma seal teha ei jõudnudki rohkem kui vaid kirelillest. Pärast kokkutulekut võtsime väikse seltskonnaga ette veel Anne ja Tea aiad. Anne ülikorras aed, imekaunid roosid ja jahmatavad kaktused - tal on neid tõesti palju. Seal jõudsin ma reisi ainukesed peenrapildid teha.

Mõlemas aias oli ülitihe muru, ei tea, kas mul see ka kunagi õnnestub. Tea aias olid mõnusad kõrged aiaäärsed istutusalad, piisavalt kõrged taimed, et kuigi krunt väga lai ei olnud, oli aias siiski piisavalt privaatsust naabrite pilkude eest. Aga Tea aias sai pildile hoopis äge lahendus suplustünni näol, mis oli tehtud selle kantmeetrise plasttünni ümber.

Ise sel aastal lilli pakkuda ei jõudnud, sest pakkuda oleks kevadel külvatud taimi, aga need kõik alles nii kribud, et praeguse kuumaga neid liigutada ei julge. Loodetavasti saab viga parandada järgmisel aastal. Aga oma hamsterdused on kõik juba pottidesse istutatud ja tänane päev kordaläinuks loetud.