Sügisene aiatöö ehk kuidas üritasin tulpe ja pojenge istutada, samal ajal kui koerad arvasid, et olen nende isiklik palliviskemasin

On üks imeline aeg aastas, mil aednik vaatab sügisele otsa ja mõtleb: nüüd või mitte kunagi! Enne kui maa külmub, tuleb kõik vajalik mulda saada. Tulbid, pojengid, võib-olla veel midagi, mille kohta kevadel saab öelda, et näe, kui tubli ma olin! Nii võtsingi sellel pühapäevaselpäeval ette suurejoonelise aiandusprojekti: istutada maha kõik viimased tulbid ja pojengid. Väike detail oli ainult see, et aias polnud nende jaoks tegelikult enam mitte kusagil ruumi. Aga see pole ju ometi tõsise aedniku jaoks takistus!

Aed oli juba üsna tihedalt asustatud, aga mina nägin veel võimalusi. Siin saaks ju natuke ümber tõsta, seal ehk midagi koomale nihutada ja kui väga tahta, siis mahub kindlasti veel mõni sibul või juurikas. Taimede seisukohalt ilmselt üsna sarnane olukord nagu tipptunnil Tallinna liikluses – ruumi pole, aga kõik üritavad ikkagi ära mahtuda. Mina siis kaevasin, mõõtsin, sobitasin ja mõtlesin, kuhu see järgmine pojeng nüüd küll ära paigutada. Pojengid on muidugi omaette tegelased – nemad tahavad ruumi, valgust ja väärikat elukeskkonda. Mina tahtsin neile pakkuda umbes 30-sentimeetrist vahet kahe olemasoleva taime vahel ja lootsin, et nad hindavad mu pingutusi. Aga maha tuli nad panna, sest ma lihtsalt pean saama aeda selle imelise pojengilõhna keset suve - sordid on valitud ka enamus selle järgi, et lõhn mind ikka oimetuks võtaks. Aga kogu selle aiandusliku ettevõtmise juures oli veel üks oluline osapool: koerad. Nende arvates oli minu tegevus täiesti arusaamatu. Inimene on õues, käes on ilus pallimänguilm, pall on olemas ja tema hoopis kaevab maad?! Mis mõttes? Nii saabuski iga natukese aja tagant minu juurde üks rõõmus Välk, pall suus, saba liputamas, pilgus küsimus: „No kuule, kas nüüd mängime?” ja poetas vaikselt oma palli just täpselt sellesse kohta, kuhu ma oma labida plaanisin maasse lükata. Mina: „Oota natuke, ma istutan tulpe.” Koer: „Väga tore. Siin on pall.” Mina: „Ma pean selle pojengi veel maha panema.” Keerasin koerale selja ja ignoreerisin palli. Koerale see muidugi ei sobinud. Koer: „Jah, aga pall!” ja võttis palli uuesti hambusse ja pani selle uuesti minu ette. Mina: „Kohe tulen.” Koer: „Sa oled seda juba kolm korda öelnud.”

Ja siis oli veel teine koer, kes leidis, et ühe palli pakkumine on ilmselgelt liiga tagasihoidlik. Tema tõi ka palli. Sest äkki ma ei märganud esimest. Või arvas, et minu aianduslik motivatsioon vajab lihtsalt pisut sportlikku ergutust. Vahepeal oli tunne, et olen sattunud mingisse kummalisse aianduslikku triatloni: kaevamine, istutamine ja pallide vältimine. Kusjuures pallide vältimine oli neist kolmest kõige keerulisem ala, sest palli juurde kuulus ka koer, kes arvas, et ma pean nüüd ja kohe temaga mängima. Lõpuks said tulbid loodetavasti õigesse kohta, pojengid leidsid endale järjekordsed elamispinnad ja aednik võis rahulolevalt oma kätetööd imetleda. Vähemalt seni, kuni koerad jälle pallidega kohale ilmusid.

Nüüd jääb üle vaid oodata kevadet. Siis selgub: - kas kõik tulbid otsustavad ikka üles tulla ja arvestades, et enamus tulpe said ostetud olematu hinnaga veebipoest, mis ei hiilga just oma kvaliteedi ja sordiehtsusega, siis karta on, et minu liikide ja sortide järgi planeeritud istutusalad on kevadel kõike muud kui mul plaanitud oli. - kas pojengid andestavad mulle nendele eraldatud elamispinna suuruse ja kas mõni Uuesaunalt päästetud pojengidest ka uuel aastal õit näitab. - kas mõni sibul ei ole sattunud täiesti valesse kohta; - ja kas koerad mäletavad kevadel ka seda, et aias kasvavad lilled, mitte ainult pallid. Sest olgem ausad, kaks huski laadset koeraelukat ja iluaed ei ole just kõige parem kombinatsioon. Üks on aga kindel: sügisene aiatöö ei ole kunagi lihtsalt aiatöö. See on logistika, füüsiline treening, ruumiplaneerimine ja läbirääkimised neljajalgsete kolleegidega. Ja kui kevadel kõik õitseb, siis räägin muidugi, kuidas mul oli kogu aeg täpselt selline plaan! 😁🌷 P.S. Kui keegi teab, kuidas selgitada koertele, et tulbisibulate mulda panemine on samuti oluline tegevus, siis olen valmis nõuandeid vastu võtma. Palliviskamise graafikut ma enam muuta ei julge – see on neil juba väga hästi paigas! 🐶