Põuast ja aiast

No sellise kevade kohta  lihtsalt tuleb üks märk maha postitus teha. Kahju, et ise Mare moodi igapäevaseid ilmavaalusi ei tee, saaks kohe lapates selgeks, millal meil viimast korda korralikku vihma anti. Kuid arvata võib, et viimane kord oli aprilli kuus. Ühel ommikul korraks tibas kergelt tolmu kinni, öö vastu eilset tuli ka nii paljukest, et aialauale pisike lomp tekkis, kuid trepi esist märjaks ei kastnud. Seega vihmaveega on meil lood äärmiselt nadid. Kastimismahtu ka juba piiran, sest kastmispumba kastan ikka pidevalt välja. Muru on täiesti ära kõrbenud, Sepakatel ei tule enam kraanist vett ja mu lapsed on õues mängides nagu kaks tolmutonti. Õnneks igapäevast veetarbimist pole see põud veel mõjutanud, toru ots on nii sügaval kaevus, et pole veel välja tulnud, kastmisvee pump on toruotsaga võrreldes ikka märksa kõrgemal. Tänavune kevad on aias olnud eriline, sest hiliseid öökülmasid pole minu aias tänavu olnud. Kurgiseemned said juba mai keskel peenrasse külvatud, kaks kihti katteloori peale ja nüüdseks on juba esimesed pärislehed kobedad.
Mingeid aiatöid peale kastmise hetkel teha ei saa, sest  kogu aed on nii põhjalikult kuiv. Päeval kõrvetab kuum päike viimsegi veeraasu taimedest välja.  Laura on terve selle nädala juba Pirital ujumas käinud, väikesed käisid juba Viitnal ujumas, mina vette pole veel tahtnud.
Aias käib kastmine võidu kärssamisega, Need priimulad, mis varakevadel kohe maha istutatud ei saanud, on senini pottides, sest potttide kastmine on lihtsam kui peenarde, nii ongi kogu mu köögiukse esine trepp lillepotte täis, sest sinna paistab vaid õhtune päike. Sieboldite õitsemine on tänavu lahja, sest kõik nad kannatavad veepuuduses, vaid see vana suureõieline õitses uhkelt. Hetkel on aias värvi andmas kurekellad ja kallak on praegu kõige kaunim. Juba teist aastat on roomav floks mul kallakul ära kõrbenud, seega tuleb ta kuhugi paremasse kohta kolida, valge on köögiakna all varjus, paistab, kas see läheb ilusti õitsema. Kui jah, kolin ka sinise ja roosa sinna serva peale.