Vihma pole ikka veel

Esimest korda oma elus on õues tunda põua lõhna, isegi tänane päike meenutas seda 2010? aasta hullu suve, kui me keset erakordset põuda ja tohutuid maastikupõlenguid laste haiget tädi käisime Kesk-Venemaal vaatamas. Siis olid maastikupõlengud tohutu suurel alal, päike  vaevu paistis nende suitsupilvede vahelt, ja isegi sadu kilomeetreid tulekahjust eemal oli õhus selline imelik põua lõhn, Eile tundsin sama lõhna juba siin, meie metsas. Terve eilse õhtu tegi meie kohal lende helikopter, hommikul tööl olid ka pidevad lennud üle õue, nüüd  õhtul tegi üks väikelennuk korduvaid ülelende, kas on kuskil midagi toimumas või teevad päästeameti omad koostöös kellegagi kontrolllende.  Kui nüüd lähipäevil vihma ei tule, siis meie jaanituld teha ei julge, kogu ümbruskond on krõbekuiv, isegi kastmine enam ei aita. Eile sain esimest korda kastimispumba kuivaks pumbatud, ehk jõuab homme kaevu lahti võtta ja uurida, mis seis mul seal veega ikkagi on. Seni toas vett jagub. Kuid kastmispumpa on tänavu paar korda lapitud ja ma pole kindel, kui sügaval see pump nüüd üldse on. Seega aia kastmine on nii minimaalne, kui vähegi võimalik. Enamus lillepeenraid kriitikat ei kannata, Vaid mägisibulatele paistab praegune suvi sobivat, Nelgid ja kellukad on saanud kasta ja need ka praegu suht kobedad veel. Tänavune suvi on justkui meeldetuletus - varjutaimi ära istuta päikesesse, kui sul just liigniiske maa pole. Ma ei jõudnud kevadel hostade ja astilbede peenart enne ära kolida, kui kuivaks läks. Siis ma neid enam ei liigutanud ja nüüd on astilbedest lausa kahju, kastan ma neid küll, kuid ikka on nad poolkoolenud.