siis ometi tubli tükk talve on ees...
Need laulusõnad kummitavad mind juba mitu päeva, aga tegelikkuses on minu jaoks aastavahetus kevade ootamise stardipauk. Kui senini ootasin lund, jõulu ja kõike sellega seonduvat, siis aastavahetuse ilutulestik keerab uue lehe ja ühe aiapidaja mõtted kisuvad aina rohkem sinna kevadesse. Kohe vägisi tõmbab igasugu netipoodidesse kolama, mis sest et olen otsustanud, et selle aasta pühendan maja remondile ja aeda uusi taimi ei osta. Aga nii mõnus on ju neid ilusaid pilte vaadata. Svetlana Polonskaja jagas oma seemnete kataloogi, no seni olen veel oma otsusele kindlaks jäänud.
Aga seni,kui kevadet nautida veel ei saa, tuleb olemasolevaga hakkama saada. Sügisel tegi ema lastega meie sootiigi kasvudest puhtaks, sest tiik oli täiesti kuiv. Tavaliselt on sügiseks tiik vett täis ja nii oleks puhastatud tiigil talvel hea liuvälja teha. Kahjuks mängib loodus meiega tänavu vingerpussi ja tiiki pole seni isegi lompi keskele tekkinud (see ei tähenda seda, et minu aias strateegilised lombid puudu oleksid) Ootame, ehk siiski millalgi vesi tuleb. Aga tiigi kõrvalt leidsin kännu pealt sellise vahva seene - temale küll külm pole liiga teinud. Määramisega ma rinda pistma ei hakka.
Sama männi alt leidsin praeguse hetke kõige suuremad pungad, seda punase leedri oksal.
Need pokud on talvel päris ilusad, nende värv polegi nii kulu karva
Ja üks pilt neist asjapulkadest, kellega sai kevadet otsimas käidud.
Ühe vana pihlaka otsa on meie rähnid omale sepikoja teinud, kogu pihlaka alune on paksult männi käbisid täis.
Nüüd lläheb veel kevadisemaks - mustal lumeroosil on noored lehekesed, õitsema vast ei lähe, sest on möödunud suvel istutatud.
Ja kuihästi tahta, leiab juba söödavat ka - hapuoblikaid süüakse meil aastaringi, aga huvitav, kas sellises kasvufaasis mädarõigas ka maitseelamust pakuks - ise ma mädarõika sõber ei ole,
Ja lõpetaks selle jutu selle kevade otsimise ekspeditsiooni kõige kevadisema leiuga -purpurlumeroosil on õiepungad näha
.