Thursday, August 2, 2018

Iluaia pidulik lõpp

Minu aias on tänavune põud ikka eriti hullu laastamistööd  teinud. Ma ju niigi põuatundlikul pinnasel, kuid tänavu oli mu aed viimast korda  korralikult kastetud kuskil aprilli lõpus.Vahepealsed vihmad pole ükski olnud piisavad, et eelnenud põua kahjudest  taastuda. Seega olen parajas käega löömise meeleolus ja kastan vaid kurgipeenart.
Aga kuna 11.augustil osalen Mähe kohvikute päeval, siis kuna ilusat  aeda enam näidata pole, siis tuli midagi muud leiutada. Meie  aeda tuleb kohvikute päevast ajendatuna lastele mänguplats.
Suuretele pakun taimevaiba sõlmimise õpituba.

Sander ja Greete katsejänestena ookeani ehitamise mängukatsetamas.

Meie 6m pikk paljajalu käimise rada.

Monday, June 18, 2018

Vihma pole ikka veel

Esimest korda oma elus on õues tunda põua lõhna, isegi tänane päike meenutas seda 2010? aasta hullu suve, kui me keset erakordset põuda ja tohutuid maastikupõlenguid laste haiget tädi käisime Kesk-Venemaal vaatamas. Siis olid maastikupõlengud tohutu suurel alal, päike  vaevu paistis nende suitsupilvede vahelt, ja isegi sadu kilomeetreid tulekahjust eemal oli õhus selline imelik põua lõhn, Eile tundsin sama lõhna juba siin, meie metsas. Terve eilse õhtu tegi meie kohal lende helikopter, hommikul tööl olid ka pidevad lennud üle õue, nüüd  õhtul tegi üks väikelennuk korduvaid ülelende, kas on kuskil midagi toimumas või teevad päästeameti omad koostöös kellegagi kontrolllende.  Kui nüüd lähipäevil vihma ei tule, siis meie jaanituld teha ei julge, kogu ümbruskond on krõbekuiv, isegi kastmine enam ei aita. Eile sain esimest korda kastimispumba kuivaks pumbatud, ehk jõuab homme kaevu lahti võtta ja uurida, mis seis mul seal veega ikkagi on. Seni toas vett jagub. Kuid kastmispumpa on tänavu paar korda lapitud ja ma pole kindel, kui sügaval see pump nüüd üldse on. Seega aia kastmine on nii minimaalne, kui vähegi võimalik. Enamus lillepeenraid kriitikat ei kannata, Vaid mägisibulatele paistab praegune suvi sobivat, Nelgid ja kellukad on saanud kasta ja need ka praegu suht kobedad veel. Tänavune suvi on justkui meeldetuletus - varjutaimi ära istuta päikesesse, kui sul just liigniiske maa pole. Ma ei jõudnud kevadel hostade ja astilbede peenart enne ära kolida, kui kuivaks läks. Siis ma neid enam ei liigutanud ja nüüd on astilbedest lausa kahju, kastan ma neid küll, kuid ikka on nad poolkoolenud.























Sunday, June 3, 2018

Põuast ja aiast

No sellise kevade kohta  lihtsalt tuleb üks märk maha postitus teha. Kahju, et ise Mare moodi igapäevaseid ilmavaalusi ei tee, saaks kohe lapates selgeks, millal meil viimast korda korralikku vihma anti. Kuid arvata võib, et viimane kord oli aprilli kuus. Ühel ommikul korraks tibas kergelt tolmu kinni, öö vastu eilset tuli ka nii paljukest, et aialauale pisike lomp tekkis, kuid trepi esist märjaks ei kastnud. Seega vihmaveega on meil lood äärmiselt nadid. Kastimismahtu ka juba piiran, sest kastmispumba kastan ikka pidevalt välja. Muru on täiesti ära kõrbenud, Sepakatel ei tule enam kraanist vett ja mu lapsed on õues mängides nagu kaks tolmutonti. Õnneks igapäevast veetarbimist pole see põud veel mõjutanud, toru ots on nii sügaval kaevus, et pole veel välja tulnud, kastmisvee pump on toruotsaga võrreldes ikka märksa kõrgemal. Tänavune kevad on aias olnud eriline, sest hiliseid öökülmasid pole minu aias tänavu olnud. Kurgiseemned said juba mai keskel peenrasse külvatud, kaks kihti katteloori peale ja nüüdseks on juba esimesed pärislehed kobedad.
Mingeid aiatöid peale kastmise hetkel teha ei saa, sest  kogu aed on nii põhjalikult kuiv. Päeval kõrvetab kuum päike viimsegi veeraasu taimedest välja.  Laura on terve selle nädala juba Pirital ujumas käinud, väikesed käisid juba Viitnal ujumas, mina vette pole veel tahtnud.
Aias käib kastmine võidu kärssamisega, Need priimulad, mis varakevadel kohe maha istutatud ei saanud, on senini pottides, sest potttide kastmine on lihtsam kui peenarde, nii ongi kogu mu köögiukse esine trepp lillepotte täis, sest sinna paistab vaid õhtune päike. Sieboldite õitsemine on tänavu lahja, sest kõik nad kannatavad veepuuduses, vaid see vana suureõieline õitses uhkelt. Hetkel on aias värvi andmas kurekellad ja kallak on praegu kõige kaunim. Juba teist aastat on roomav floks mul kallakul ära kõrbenud, seega tuleb ta kuhugi paremasse kohta kolida, valge on köögiakna all varjus, paistab, kas see läheb ilusti õitsema. Kui jah, kolin ka sinise ja roosa sinna serva peale.