Aias on juba kevadet.

Tänavune talv on kõike muud kui  tavaline. Ma nüüd päris pead ei anna, et mõnel ööl see kraadiklaas siiski kümne külmapügalani ära jõudis. Kuid valdavalt on selle talve kraadid ikka seal pluss poolel olnud. Daaliad jms modru võttis novembri alguses külm ära, kuid edasi on püsinud valdavalt ilma miinuskraadideta.
Aias käib suurem ehitustöö ja olgem ausad, aed on suht segi pööratud. Lisaks tuiskab kiirematel tuuridel aias veel kutsikaohtu Steffi, kelle kaal on ikka hoopis teisest kategooriast kui me Mõmmil, Maa ikka vapub, kui tema müdinal jookseb. Muidugi saavad vatti ka lillepeenrad. Peenramaa asemel on hetkel paar meetrit kõrge liivahunnik, kuhu otsa koertel ronida meeldib.
Aed on mul suht talve nägu, täna märkasin, et hariliku elullõnga pungad on juba suured, teine eriline üllataja on üks hosta, kellel juba sõrmepikkune kasv väljas. Muu kraam, mis õitseb on talve kohta suht tavaline.