Monday, September 9, 2013

Modernistlik aed

Mati Laane aias nähtud modernistlik peenar pani mind vägagi mõtlema. Selleks et asi ikka meeles püsiks tuleb põhitõed kirja panna. Hr Laane sõnul peaks peenar olema vaadeldav silmade kõrguselt, peenras kasvavad taimed peaksid olema piisavalt tugevad, et ise hakkama saada, seega kõrged püsikud peaksid ka ilma sidumata püsti seisma. Talvekindlus peaks olema ka.
Nähtud peenras kasvasid verev vesikanep, 
 sarikaaster (aster umbellatus), seal oli ka ilus kõrge kõrreline,  sügisheleeniumid 
Aiahoolikute foormist lisandusid veel järgmised lilled viltune kilpkonnalill (Chelone obliqua) , karusõrg (Acanthus),hambulise kobarpea(Ligularia dentata) sordid ning võrratud lursslilled
Jüri Annist Calmia lehel loetleb järgmiseid püsikumaailma vägevaid 
Aedheleeniumi  (Helenium×hybridum) Kuni poolteise meetrini sirguvad "Bruno",  "Kanaria", "Baudirektor Linne", "Goldrausch". Julgelt 2 m kasvab "Superbum Rubrum" hoolimata sellest, et teatmeteosed annavad üksmeelselt tema kõrguseks vaid kuni 150 cm. Kämmalrabarber (Rheum palmatum) on tõeline hiid. Tema kasv ü
Kobarpeadegi (Ligularia sp.) seast on selekteeritud mitmeid vorme (L. dentata "Othello" ja "Desdemona") ning saadud hübriide (L. dentata×L.veitchiana " Gregynog Gold"), kelle õied on sügavkollasemad (oranzhimad) ja lehed rohkem või vähem purpursed, kuid kelle kasvus puudub liikidele omane jõulisus ja lopsakus. Seetõttu kaldub minu sümpaatia sihvakaid ja graatsilisi õieküünlaid kandvate, inimesepikkuste Wilsoni (L. wilsoniana), Veitchi (L. veitchiana) ja siberi (L. sibirica) kobarpea poole. Nimetatud kobarpead on sarnased nagu kolm tilka vett. Neile sekundeerib Przhevalski kobarpea (L. przewalskii), kasvukoht võiks olla tuulte eest varjatud. Tugev tuul räsib ära nende suured dekoratiivsed lehed.
Lõhislehine päevakübar "Goldball" (Rudbeckia laciniata) on vana tuntud talulill. Teda on hellitavalt talijorjeniks kutsutud. Juulist septembrini kaunistab ta aeda 7..9 cm läbimõõduga kuldsete kerakujuliste täidisõitega. Kuna samal ajal õitsevad ka jorjenid, siis võikski  lõhislehise päevakübara ette istutada nende madalamakasvulisi sorte. Jorjenid varjavad oma tiheda lehestikuga kahemeetrise "Goldball"´i alt paljapoolseid varsi. Värvigammalt sobiksid hästi näiteks pronksjad jorjenid.
Lõhislehine päevakübar on vähenõudlik lill - ta puhmik laieneb üsna tempokalt, kuid terava labida abil saab teda hoida ettenähtud piirides; ta ei lase umbrohtudel ennast lämmatada (ta kasvab nendest lihtsalt kõrgemaks), ta ei vaja rikkalikuks õitsemiseks regulaarset väetamist, ta on suurepärane lõikelill. Varred on arvukatest õitest sedavõrd koormatud, et vajavad toestamist.Harilik kitse-enelas (Aruncus dioicus) on teine ammune ja hinnatud pikakasvuline tuttav. Moodustab tiheda inimesekõrguse puhmiku, mida juunis-juulis kaunistavad kuni 50 cm pikkused õisikud.Harilik kitse-enelas on täiesti iseseisev taim - tugesid ei vaja, ülemäära laiutama ei hakka, pidevat poputamist ei nõua. Eelistab päikest, kuid kasvab hästi ka üsna varjulisel kohal.Pikalehine karusõrg (Acanthus longifolius) on vastupidiselt eelmistele väga vähetuntud. Tema kõrgus jääb küll alla mehe kasvule, ulatudes tsipa üle 1,5 m,
Karusõrad armastavad päikselist (kuni poolvarjulist) kasvukohta. Nad taluvad halvasti talvist liigniiskust. Tugesid nad ei vaja. Liigset vohamist pole tarvis karta. Neil on pikad juured ja neid on tülikas ümberistutada.
Verev vesikanep (Eupatorium purpureum ) sobib tänu oma tihedale ja soliidsena tunduvale puhmikule varjama mõnda näotut objekti. Kasvab kuni 2 m kõrguseks. Ei vaja tugesid, ei seemenda, ei aja juurevõsusid.Hoolimata oma veelembusele viitavale nimele (pärineb Kanada soistelt  lamminiitudelt) kasvab ta meie aias väga kuival ja päikselisel kohal ja tunneb end seal hästi.
Südajas makleia (Macleaya cordata) - on esinduslik, tublisti  2 m kõrgune püsik.
Südajas makleia armastab päikest ja viljakat mulda, mis ei tohi olla liialt niiske. Aeg-ajalt vajaks täiendavat pealtväetamist. Toestada pole teda tarvis. Soodsates oludes võib ta juurevõsude abil üsna vilkalt laieneda. Siiski on ta vahel arusaamatult kapriisne, meie aias ei ole ta õiget minekut sisse saanud hoolimata soodsananäivast kasvukohast.Käesolevast ülevaatest jäid välja mitmed väga esinduslikud kõrged püsikud, sest nende istikuid on istikuärides harva saada. Selliste taimede hulka kuuluvad näiteks lursslilled (Cimicifuga sp.), vaigulilled (Silphium sp.), ahtalehine punanupp (Sanguisorba tenuifolia), kurekell-ängelhein (Thalictrum aquilegiifolium) jt.Jüri Annist

No comments:

Post a Comment