Metsa-, aasa- ja muud lilled

Rabarberi kooki ahju pannes läks mõte igasugu metsalillede peale, sest rabarberit toomas käies õitses seal kõrval metsülane, mida me väiksena anemooniks kutsusime. Mul on veel üks kunagine idee teostamata - tahtsin teha sellise aianurga, kus kasvaksid AINULT me kohalikud lilled, väikese erandi võiks teha kohaliku liigi sordiga, kuid eelistatult siiski need lilled, mida loodusest ka leida võiks. Rabarberit lõikudes mõtlesin, et tegelikult olen eri aegadel neid juba päris palju kasvatanud. Kuigi osadega oleks uut algust vaja teha.
Kevad algab sinililledega - selle kolm põhivärvi on mul kõik loodusest kunagi toodud ja täitsa olemas.
Ülased - võsa- ja kollane ülane kasvavad mul ilma minu poolse abita. Metsülase olen kunagi toonud, praegu on ta jäänud sireli invasiooni alla, kuid peaks proovima, kuidas ta ikkagi peenral käitub, kas puhmas tuleb või veab hõredalt õisi siia-sinna.
Harilik lõokannus. Sellest lillest ei teadnud ma lapsepõlves midagi. Kuid mu praeguses aias on see kevadekuulutaja - kui aiatagune ja ka lillepeenrad kipuvad lillaks kätte minema, on kevad käes. kui nobedalt ära õitsenud õied ära korjata, võib temaga aias isegi leppida.
Kuldtäht. Selle lillega on mul kana kitkuda, tegelt selle miniversiooniga - Gagea minima. Mu aia kõige hullem umbrohi - rohimine on võimatu, ja paljuneb hullemini kui ükski teine mulle teada olev umbrohi ja tagatipuks pole ma kuangi sel ühtegi õit näinud, ainult need niidikesed igal pool. . Samas tema suurem veli kollane kuldtäht - Gagea lutea tundub olevat päris armsake. Ema juures on seda mõnes kohas ja õitseb armsalt.
Kannikesed. Aeda pole toonud loodusest ühtegi. Kuigi mõne ju võiks kultuursetele lisaks, näiteks selle ülivarase kääbuse, mida emal heinaaa kevadel täis on.
Piibeleht - selle aeda toomiseni läheb mul veel aega (sordid mul on), sest mu aia taga teine mäekülg on nii tihedalt piibelehti täis, et käimise ruumi pole. Kuigi emale nad tulid ise peenrasse ja olgem ausad, see sama metsa oma on aias palju kompaktsem ja tihedama õisikuga.
Kevadine seahernes. Ühel tuttavalt eelmisel nädalal külas käies nägin aias kevadist seahernest ja näib, et järgmine kord isakoju sõites lähen kühvliga metsa omale ka tooma. Nii armas oli see põõsake ja praegu juba õitses.
Kullerkupp. Igal juhul väga ilus ka seesama looduslik.
Kopsurohi ja nurmenukk. Mõlemad võiksid aias päris ilusad olla,  kumbagi looduslikku mu aias pole, suur valik priimulaid ja kopsurohu sorte, kuid mitte meie looduslikku.
Mitmeõieline kuutõverohi. Täitsa aias olemas, varjulisesse kohta päris kena, kindlasti just mitmeõieline, mitte harilik kuutõverohi, viimane on dekoratiivsuselt minu arust viletsam, meil siin metsas just see harilik.
Harilik sinilatv. Selle lillega olen ma päris rahul, olemas nii sinine kui valge, ilusad aastaläbi rohelised puhmad ja õitseb päris püikalt.
Härjasilm. Kui just aed väike pole, siis võiks isegi kasvatada.
Kollane karikakar. Eks ta natuke umbrohu moodi käitu, kuid õitsemise pärast on see andeks antav.
Metspipar. - pinnakattetaimena varjuaeda - väga ilus.
Sile tondipea. See lill mulle meeldib! Tugevalt sinine õievärv, peaaegu olematu paljunemine minu oludes, samas ilus puhmas.
Kassikäpp. Nii armas lilleke, kuid mul teda mannetult vähe.
Nelgid- nii nõmm- kui nurmnelk. Õiges kasvukohas üliilusad.
Ümaralehine kellukas. Tuli ise mu peenrasse ja välja ma teda rohima ei hakanud. Kuid hetkel aias ainult sort,liik  tuleb uuesti omale leida.Oli päris kenake. Muid looduslikke kellukaid pole ma aias kasvatanud, kuigi proovimist väärivaid on päris palju.
Tõrvalill. Ilus erkroosa lill, kuid sobivas pinnases kipub juurevõsudega laiutama.
Karukellad. meil siin looduslik palu-karukell, lausa kaht värvi õitega - tumedam lilla ja hele ilma lilla pigemndita. Aias pole kasvatanud, kuid kui ehitustööd karukelladeni jõuavad, julgen proovida nende ümberistutamist.
Merikann. Harilikku merikanni rohkusega suudab siin võistelda ainult piibeleht. Seega piisava hulga tõttu pole looduslikku aeda kolinud, kuid kultuurtaimi on mul aias küll.
Võsu-liivsibul. Pole seda kunagi looduses näinud, kuid väidetavalt on meie looduslik liik. Mu kõige kiiremini paljunev 'mägisibul'.
Kukeharjad. Sedum acre ja sedum alba kunagi aias olnud, kuid hetkel pole kumbagi, nüüd ühe varrekese valget tuli mingi teise lillega kaasa. Kuid kunagi oli mul päris ilus mätas. Puuduseks väljanägemine õitsemise lõppedes. Harilikku kukeharja on siin looduslikult, pean kolima teda hakkama. Lisaks on veel mingi kõrgem kukehari, valgeõieline, kuid selle liiki ei tea ja aias kasvatanud pole.
Metsvits. Harilik ja roomav. Mõlemad olemas. Harilik tuli emal ise lillepeenrasse. Roomavat on vaja ohjes hoida, harilik meie liivasossil käitub päris viisakalt.
Tähthein. On end ise kuskilt sirelite vahele vedanud. Kui ruumi on, võib olla, muidu teab mis uhkeldaja pole. Kui leida teine kasvukoht, mine tea. Proovida võib.
Soolikarohi. Kõrge, väga ilus, mummudele meeldib, kuid teda ohjes hoida võimatu. Kunagi mingis püsikute segus oli, rohkem väikesse aeda ei taha. Suures, kus ruumi on, miks mitte.
Raudrohi. Looduslikus aias võiks isegi olla, kuid oma aeda, ei. Liiga kiiresti läheb juurevõsudega edasi. Isegi neid värvilisi raudrohu sorte pole juglenud aeda tuua, piisab sellest valgest, sest teda umbrohuna rohida on väga vastik.
Jänesekapsas. Meil siin teda metsa al ja ka minu aias pinnakatjana varjus päris massiliselt. Las taa olla.
Vägihein ja üheksavägine. Kuidagi on jäänud nii, et aegajalt nad peenras elutsevad, üheksavägine on väga pilkupüüdev kui ta oma täis ilus on. Kahjuks küll kaheaastane, seega võib järgmine kord seda ilu hoopis mujal imetleda.

nelk

merikann

kollane karikakar

jänkukapsa õied

üheksavägine.