Oh aegu ammuseid...

Lugesin ühe tubli aaluja tagsivaadet oma aia ajaloole. Tekkis ka kange tahtmine omi pilte tuulata. Kodu juures on aed alles nii nooruke, et siin need vaated alles kujunemisel, kuid võin ju nostalgitseda - see kõik on minevik ja enam seda pole.

Mõned pildid sellest ajast, kui lilli ema aias kasvatsin:

Kui oma aed oli laenatud pinnal, sai ema aias lilli istutatud

siin me enam lilli ei kasvata, see aed läheb ära

Ema aias

sama peenar teiselt poolt

 Mõned pildid minu ja  ema ühisest suurest aiast, seni siin krundil maja veel ei ole.

siin on nüüd meie tarbeaed

see  männitita on päris suur juba

siin on ka peenar

üks iiriste peenra rajamise pilt. Kui vähegi jõuan tuleb tänavu ringi teha. Peenar asub eelmise pildi sireliheki ees. 

Need 4 pilti on tehtud mu praegusest aiast, peale seda, kui suurem koristustöö oli aias ära tehtud. 
s

Siin oli pea maja seinani roninud sirelihekk. Nüüd on siin mu selle aasta suurtöö - terve servakallak on haljastatud.

siin rajasin ma iluaeda juba eelmine kord siin toimetades, kuskil siin madala peenraosa all on kuskil maha maetud sirel - kuid nüüd kaevates ei leidnud ma sellest enam mingit märki.

See sirelihekk on unustusehõlmas

siia pildile mahub nüüd päris palju õisi

Pildid mu eelmisest-viimasest  lillemajandusest ämma põllul ja nende aia taga, sellest ajast tegelesin ma juba lillevahetusega ja seda aeda on nii mõnedki näinud ja siit koos lilli välja kaevatud.

see on kadunud mälestus - mu värvipeenarde asemel Taadu kartulipõllul on nüüd võõras maja.  Roosa-punane peenar.

Värvipeenar - kollane

värvipeenrad- ees kollane, vasakul punane, taga sinine, paremal valge

mu esimene omatehtud lillepeenar ämma aia taga vol2 , vol1 pilte mul ei ole. See peenar sai algselt rajatud kahe pika kütusemahuti ümber, siin pildil enam mahuteid ei ole.

üks teine pilt samast peenrast, samast kohast. Enamus lilli sai siit ära kolitud oma uude aeda, kuid kevadel seal käies oli veel krookuseid ja muud modru veel küllaga.

Vot sellised minevikku jäänud aiavaated on mul pildipangas olemas. 

Näppudele puhkust.

Eelmise kuu viimasel päeval sain üles oma nukunäituse. Viimased nädalad olid ikka hullult kiired. Aga ühel ilusal päeval jõudsin aiale ikka tiiru peale teha ja tõdesin, et selle talve kõikse nobedama õitseja tiitli saab oma Barnhaveni üllatuspakist ise kasvatatud hose-in-hose priimula. Kaks kollase õielist taime ja mõlemad õitsevad ilusti, oleks et nad end ära ei kurna ja kevadel ka ilu on. Mõnel teisel priimulal on ka veel õisi, kuid mitte nii uhked. Sügisastritel ja krüsanteemide õied on ka veel värvilised. Sarvkannikese külvil on ka veel õisi.
Selle aasta suure projektiga - kallakuga, olen seni rahul - taimede valik on õnnestunud, sest isegi praegu on peenar täiesti nauditav - selliseid taimi, mis talvel koledad või üldse pole, on peenras minimaalselt. Aga kevadet ei jõua kohe üldse ära oodata - sinna peenrasse sai hoolega sibullilli istutatud - tahaks juba tulemust näha.
Üks tore uudis ka kõrgemalt poolt - elektrilevi käis liine puhastamas ja seetõttu said mu suured vahtrad natuke hõredamaks. Eks kevadel paistab, kas sai peenramaa natuke päikest juurde.
Paharett mutt on mu aia jälle üles leidnud ja toimetab mu kõige ilusamas peenras. Lase või Mõmmi auke lahti kaevama, aga siis on ka lilled mööda peenart laiali.

Aplaus priimulatele - õisi talv läbi!

üks barnhaveni üllatuspaki seemikutest on ka õie punnitanud- huvitav, milline sellest tuleb

paharett mutt toimetab mu kõige väärtuslikumate taimedega peenras

aiaär nägi enne uut lund päris kobe välja

ka talves on värve!

sügisaster

krüsanteem

Raja käest saadud dekoratiivkapsas on veel ilus

talves on ka flokse, mis sest, et parim enne on neil läbi.