Päevaliliad

Ükspäev   turgatas mulle pähe idee, mida teha selle vales 'aias' paikneva peenraga, mis naaberkrundi müügil vist kogu täiega naabri aeda jääb ja kus kevadel kõige kauem lumi  peal ja suur lumesulamisvee lomp tekib. Seal peab olema midagi sellist, mida igal hetkel oleks lihtne ümber kolida ja mis just väga pirtsakas poleks.  Kuna näha oli,et päevaliiliad seal päris ilusad, siis otsustasingi sinna oma suuremad päevaliiliad kolida. Hetkel on põhja küljest alates istutatud: see kõrge ruuge täidisõieline, vist Upitsa oma. Järgmine ootab tuvastamist- tema vanas kohas ma õisi polnud näinud, seega milline ta on, ei tea. Järgmine on see üleni telliskivi punane, tumedama südamega. Siis on maja nurgast ümber istutatud rohekaskollane, millel kolm kitsast ja kolm laia õielehte. Järgmine on jälle samast peenrast telliskivi karva, kuid õielehe keskel kollane triip. Hetkel viimane istutatu on ka sarnane, kuid triip laiem.

Päevaliiliate taha otsustasin teha koha daaliatele, siis pole vaja järgmine kevad nuputada, kuhu ma nad panen.  Päevaliiliate ette istutasin kokku aias leiduvad erinevad püsikutest astrid, sellised, mis suve teises pooles või sügisel õitsevad ja mis poleks kõrged. Sordid saab paika sügisel.

Kõige majapoolsema serva said omale mu nimetud priimulad,  just need, mida mul aias koguseliselt kõige rohkem..

Umbes poole peenra  jagu on istutatud, nüüd tuleb üks põõsas eest ära kolida ja saab edasi istutada.

Aiavaated pärast suure õitsemise lõppemist

Tegin pildid aiast, kui kevadine suurem õitsemine sai läbi. Tänavu  on igasugu äärised mul ääretult liikuv teema aias, sest igal hommikul käiakse kõik võimalikud ja võimatud alused kahe pesamuna poolt üle, et viimane kui üks aias peitunud mutukas kindlasti üles saaks leitud. Vahest toimetan ekslema läinud servad õigesse kohta tagasi, kuid pidevalt       ma seda enam ei tee. Paari aasta pärast saab ehk servadest loobuda, kui peenra  all olevad kännud on ära mädanenud. Eriti puudutab see astilbede peenart - selle all on 2 kirsi kändu.

kiviktaimla suur õitsemine läbi, nelgid ega kellukad pole veel alustanud. Peenras on vähe suureks kasvanud padjandeid, kuid erinevaid taimi peenras kosumas palju. See on mul kogu aeg olnud üks kohtadest kuhu väärtuslikud uued panen

Astilbede esimesed õied näitavad värvi, nende vahel on kolletumas nartsissid, mis tänavu vähe õitsesid, nende ees on kohe läinud krookuste rivi ja peenart ääristab ise külvatud kõrvikpriimulate rivi, üle pooltel pole õisi veel näinud. 

hostad, väikesed hostad ja taimedena saadud kõrvikud, tänavu oli üldpilt viletsam kui mullu nende kõrvikutega.    Hostad tahaksid juba teise aiaotsa kolida, kuid seal pole veel aeda ja varguste tõttu seda teha  ei julge.

suured hostad ja jaapani priimulate segu, millel õisi ootasin,, nüüd lähevad õigele kohale ja asemele tulevad kõrvikud

helmikpoöörised, ääreks priimulad, nende vahele mahtus kevadel krookuse rida

kõige lõhnavamosa aiast - näärlehine roos

püüan õueala tasasemaks saada ja selle peenraga alavat aiamaad vähemalt 10cm tõsta, muidu seal paras lohk.

tänavu õnnestus mõned iirised ära näha, tahaks need ikka suurde aeda päikese kätte kolida

likvideerimisega jõudsin nii kaugele, nüüd teatas õde, et tal plaan kevadel päris oma aeda haljastama hakata, seega  edasine kolimine lükkub sinna, siis saan jagada ka kohe.

eelmise peenra teine ots

üks peenar, millega veel midagi teha ei oska, polepäris sotti saanud, mis peale valge siberi iirise ja priimulate seal hästi kasvaks

magamistoa aknaalune

lumeroosid ja priimulad

akakapsad

nurk, kuhu proovisin ühe keskmist kasvu hosta istutsala teha - tahan näha, kuidasselle lehed ükskord keerama hakkavad, kas tuleb nagu suur puhmas, kus lehed kõik keskelt väljapoole vatavad, või tuleb sigri-migri

Aiakujundusest

Kevad tuleb tänavu eriti aeglaselt. Õitsejaid lisanud päris vaevaliselt, esimesed juba lõpetavad:lumikelluke, osad krookused on juba päris läbi. Sibullilli on hetkel õitsemas päris palju, kuid ikkagi tundub aed väga tühi. Eks see võtab aega, kuni taimed kosuvad ja paljunevad, aga tahaks ju kohe ja praegu. Aednikud tunduvad üks kannatamatu rahvas olevat,  no kes poleks käinud mulda sonkimas, et kas see ninake juba ei paista. Mina käin küll pidevalt uurimas, et kas see või teine lilleke on oma nina juba välja ajanud või on ta loojakarjas. Selle nädala toredaim avastus peenras oli kevadmaguna nina, see uus, lihtõieline.

Vaatan teiste uhkeid aedu ja teeb kohe kurvaks, kui pead oma aiaarmastuse 600 ruutmeetri peale mahutama. Lisaks on krunt nagu silguniisk ja maja selle lõunaküljes. Ja nagu majast veel vähe, on majast lõunapoole tihe kõrge männimets. Tahaks ka võrratuid vaateid, uhkeid puid ja muud vinget, kuid mul oma pisikese krundi peal juba nii palju suuri mände, et ühtegi puud rohkem ei taha istutada, niigi on pime. Vaadetega on ka keeruline, kui maja ümber on ruumi ainult laste jooksuraja jaoks. Isegi korralikku muruplatsi ei saa teha, sest meie oludes pole inglise muru rajamine otstarbekas. Mu kaev ei anna nii palju vett välja, kui suvise põua ajal selle kastmiseks kulub. Ja nii varjus ja hapul pinnasel on sammal kiire ilmuma. Kui ükskord naabriga vaheaeda vaja teha, eks siis võtan selle muruplatsi tasandmise ette, praegu ei taha seda muru aseaianet rikkuda.

Vana nn paraadpeenar läheb likvideerimisele, peenra keskpaik on juba taimedest tühi, otsad ja kõrged püsikud ootavad kolimist. Kevadine sulavesi, keskapigas tohutu kuldtäht, sammal kipub ka võimust võtma, lisaks selgus, et ikkagi naabri kinnistuosal, seega loodan sügiseks murusse kasvatada.

Laura peenar - köögiviljamaa ja muru vaheriba, koht, kuhu topin päikeselembemaid kõrgemaid püsikuid. Pidevas muutumises peenar - sest ideaalis peaks see osa umbes 10cm kõrgemaks saama, miskipärast on see köögiviljamaa osa muust aiast tuduvalt madalam. Kuna tuleviku vaheaia tegemine võib mõjutada selle peenra asukohtta ja otstarvet, siis ei ole senini jõudnud mingi püsivama visioonini.. 

Kaevu esine sireli alune. Helmikpööriste siia kolimine oli hea mõte - kui astibedega oli peenar pool aastat paljas muld, siis nüüd on peenar kogu aeg ilus. Ainult
isi on vähe, püüan seda suvelilledega kompenseerida

hetkel on kõige värvikirevam astilbede peenar, sest seal servas on terve rida erinevad krookuseid.Üks pesa vajab välja vahetamist, kuna ei ole rahul nende välimusega. hetkel pole rivis ühtegi kollast, äkki peaks asendama just mõne suure kollasega. Peenar on tõstetud, sest all on massiliselt vaja kirsi juurikaid, ja kaevamisest ei tulnud midagi välja.

hostade peenar - varsti peaks koerahambad õitsemis alustama ja siis läheb teatepulk üle kõrvikutele.

hostade peenra teine ots - natuke sibullilli ja äärestuseks on lühterpriimulate segu

astilbe peenra krookuste rivi. natuke läheb agea enne  kui teatepulk nartsissidele üle läheb. Loomulikult on peenraservas priimulate valik.

kivila on päris hõre, kuid ma isegi ei tea, mida ma sinna veel juurde tahaks. 

Aiaservas on ka esimestel krookustel õienupud. ootan kerge ärevusega, mis saab peenrast suvise põuaga. Selle aiaosaga olen vast kõige rohkem rahul, kui see ikka nii toimib,  nagu ma ise loodan.

mu lemmikvaade - köögiuksest. Omaarust on aias lilli õitsemas päris palju, kuid piltidel on ikka kõik selline kulukarvane

sama peenra jätk

siin on pilt päris igav

sama asja kaugvaade

kaevupeenar kaugemalt

toaotsas lootsin pärvaliiliaid kasvatda, kuid maja lõunakülg on neile liiga pime,  üldse ei taha päevaliiliad mul õitseda

see peenrajupp on kastmisnõu kürval, seega hoian siin uusi väärtuslikke lilli, kuni on kosunud

mitu ilusat kuid pisikest lille - seda peaksin kunagi nautima magamistoa aknast

sügisene viimane istutus, kaetud juba ohtra okkakorraga. Seda aiaserva tehes püüdsin kasutada neid taimi, mida mul oli juba massistutuse jaoks, Et enamasti on peenras taimede kogumikud, mitte üksikud taimed. Ootan huviga, kas töö tasus end ära.

täna porteepilte lilledest ei teinud, kuid Rahmeldajale aitäh ütlemiseks tegin tema lõokannusest pilti. Kõik kolm on ilusad punased!

Oh aegu ammuseid...

Lugesin ühe tubli aaluja tagsivaadet oma aia ajaloole. Tekkis ka kange tahtmine omi pilte tuulata. Kodu juures on aed alles nii nooruke, et siin need vaated alles kujunemisel, kuid võin ju nostalgitseda - see kõik on minevik ja enam seda pole.

Mõned pildid sellest ajast, kui lilli ema aias kasvatsin:

Kui oma aed oli laenatud pinnal, sai ema aias lilli istutatud

siin me enam lilli ei kasvata, see aed läheb ära

Ema aias

sama peenar teiselt poolt

 Mõned pildid minu ja  ema ühisest suurest aiast, seni siin krundil maja veel ei ole.

siin on nüüd meie tarbeaed

see  männitita on päris suur juba

siin on ka peenar

üks iiriste peenra rajamise pilt. Kui vähegi jõuan tuleb tänavu ringi teha. Peenar asub eelmise pildi sireliheki ees. 

Need 4 pilti on tehtud mu praegusest aiast, peale seda, kui suurem koristustöö oli aias ära tehtud. 
s

Siin oli pea maja seinani roninud sirelihekk. Nüüd on siin mu selle aasta suurtöö - terve servakallak on haljastatud.

siin rajasin ma iluaeda juba eelmine kord siin toimetades, kuskil siin madala peenraosa all on kuskil maha maetud sirel - kuid nüüd kaevates ei leidnud ma sellest enam mingit märki.

See sirelihekk on unustusehõlmas

siia pildile mahub nüüd päris palju õisi

Pildid mu eelmisest-viimasest  lillemajandusest ämma põllul ja nende aia taga, sellest ajast tegelesin ma juba lillevahetusega ja seda aeda on nii mõnedki näinud ja siit koos lilli välja kaevatud.

see on kadunud mälestus - mu värvipeenarde asemel Taadu kartulipõllul on nüüd võõras maja.  Roosa-punane peenar.

Värvipeenar - kollane

värvipeenrad- ees kollane, vasakul punane, taga sinine, paremal valge

mu esimene omatehtud lillepeenar ämma aia taga vol2 , vol1 pilte mul ei ole. See peenar sai algselt rajatud kahe pika kütusemahuti ümber, siin pildil enam mahuteid ei ole.

üks teine pilt samast peenrast, samast kohast. Enamus lilli sai siit ära kolitud oma uude aeda, kuid kevadel seal käies oli veel krookuseid ja muud modru veel küllaga.

Vot sellised minevikku jäänud aiavaated on mul pildipangas olemas.