Aiavaated pärast suure õitsemise lõppemist

Tegin pildid aiast, kui kevadine suurem õitsemine sai läbi. Tänavu  on igasugu äärised mul ääretult liikuv teema aias, sest igal hommikul käiakse kõik võimalikud ja võimatud alused kahe pesamuna poolt üle, et viimane kui üks aias peitunud mutukas kindlasti üles saaks leitud. Vahest toimetan ekslema läinud servad õigesse kohta tagasi, kuid pidevalt       ma seda enam ei tee. Paari aasta pärast saab ehk servadest loobuda, kui peenra  all olevad kännud on ära mädanenud. Eriti puudutab see astilbede peenart - selle all on 2 kirsi kändu.

kiviktaimla suur õitsemine läbi, nelgid ega kellukad pole veel alustanud. Peenras on vähe suureks kasvanud padjandeid, kuid erinevaid taimi peenras kosumas palju. See on mul kogu aeg olnud üks kohtadest kuhu väärtuslikud uued panen

Astilbede esimesed õied näitavad värvi, nende vahel on kolletumas nartsissid, mis tänavu vähe õitsesid, nende ees on kohe läinud krookuste rivi ja peenart ääristab ise külvatud kõrvikpriimulate rivi, üle pooltel pole õisi veel näinud. 

hostad, väikesed hostad ja taimedena saadud kõrvikud, tänavu oli üldpilt viletsam kui mullu nende kõrvikutega.    Hostad tahaksid juba teise aiaotsa kolida, kuid seal pole veel aeda ja varguste tõttu seda teha  ei julge.

suured hostad ja jaapani priimulate segu, millel õisi ootasin,, nüüd lähevad õigele kohale ja asemele tulevad kõrvikud

helmikpoöörised, ääreks priimulad, nende vahele mahtus kevadel krookuse rida

kõige lõhnavamosa aiast - näärlehine roos

püüan õueala tasasemaks saada ja selle peenraga alavat aiamaad vähemalt 10cm tõsta, muidu seal paras lohk.

tänavu õnnestus mõned iirised ära näha, tahaks need ikka suurde aeda päikese kätte kolida

likvideerimisega jõudsin nii kaugele, nüüd teatas õde, et tal plaan kevadel päris oma aeda haljastama hakata, seega  edasine kolimine lükkub sinna, siis saan jagada ka kohe.

eelmise peenra teine ots

üks peenar, millega veel midagi teha ei oska, polepäris sotti saanud, mis peale valge siberi iirise ja priimulate seal hästi kasvaks

magamistoa aknaalune

lumeroosid ja priimulad

akakapsad

nurk, kuhu proovisin ühe keskmist kasvu hosta istutsala teha - tahan näha, kuidasselle lehed ükskord keerama hakkavad, kas tuleb nagu suur puhmas, kus lehed kõik keskelt väljapoole vatavad, või tuleb sigri-migri

Aiakujundusest

Kevad tuleb tänavu eriti aeglaselt. Õitsejaid lisanud päris vaevaliselt, esimesed juba lõpetavad:lumikelluke, osad krookused on juba päris läbi. Sibullilli on hetkel õitsemas päris palju, kuid ikkagi tundub aed väga tühi. Eks see võtab aega, kuni taimed kosuvad ja paljunevad, aga tahaks ju kohe ja praegu. Aednikud tunduvad üks kannatamatu rahvas olevat,  no kes poleks käinud mulda sonkimas, et kas see ninake juba ei paista. Mina käin küll pidevalt uurimas, et kas see või teine lilleke on oma nina juba välja ajanud või on ta loojakarjas. Selle nädala toredaim avastus peenras oli kevadmaguna nina, see uus, lihtõieline.

Vaatan teiste uhkeid aedu ja teeb kohe kurvaks, kui pead oma aiaarmastuse 600 ruutmeetri peale mahutama. Lisaks on krunt nagu silguniisk ja maja selle lõunaküljes. Ja nagu majast veel vähe, on majast lõunapoole tihe kõrge männimets. Tahaks ka võrratuid vaateid, uhkeid puid ja muud vinget, kuid mul oma pisikese krundi peal juba nii palju suuri mände, et ühtegi puud rohkem ei taha istutada, niigi on pime. Vaadetega on ka keeruline, kui maja ümber on ruumi ainult laste jooksuraja jaoks. Isegi korralikku muruplatsi ei saa teha, sest meie oludes pole inglise muru rajamine otstarbekas. Mu kaev ei anna nii palju vett välja, kui suvise põua ajal selle kastmiseks kulub. Ja nii varjus ja hapul pinnasel on sammal kiire ilmuma. Kui ükskord naabriga vaheaeda vaja teha, eks siis võtan selle muruplatsi tasandmise ette, praegu ei taha seda muru aseaianet rikkuda.

Vana nn paraadpeenar läheb likvideerimisele, peenra keskpaik on juba taimedest tühi, otsad ja kõrged püsikud ootavad kolimist. Kevadine sulavesi, keskapigas tohutu kuldtäht, sammal kipub ka võimust võtma, lisaks selgus, et ikkagi naabri kinnistuosal, seega loodan sügiseks murusse kasvatada.

Laura peenar - köögiviljamaa ja muru vaheriba, koht, kuhu topin päikeselembemaid kõrgemaid püsikuid. Pidevas muutumises peenar - sest ideaalis peaks see osa umbes 10cm kõrgemaks saama, miskipärast on see köögiviljamaa osa muust aiast tuduvalt madalam. Kuna tuleviku vaheaia tegemine võib mõjutada selle peenra asukohtta ja otstarvet, siis ei ole senini jõudnud mingi püsivama visioonini.. 

Kaevu esine sireli alune. Helmikpööriste siia kolimine oli hea mõte - kui astibedega oli peenar pool aastat paljas muld, siis nüüd on peenar kogu aeg ilus. Ainult
isi on vähe, püüan seda suvelilledega kompenseerida

hetkel on kõige värvikirevam astilbede peenar, sest seal servas on terve rida erinevad krookuseid.Üks pesa vajab välja vahetamist, kuna ei ole rahul nende välimusega. hetkel pole rivis ühtegi kollast, äkki peaks asendama just mõne suure kollasega. Peenar on tõstetud, sest all on massiliselt vaja kirsi juurikaid, ja kaevamisest ei tulnud midagi välja.

hostade peenar - varsti peaks koerahambad õitsemis alustama ja siis läheb teatepulk üle kõrvikutele.

hostade peenra teine ots - natuke sibullilli ja äärestuseks on lühterpriimulate segu

astilbe peenra krookuste rivi. natuke läheb agea enne  kui teatepulk nartsissidele üle läheb. Loomulikult on peenraservas priimulate valik.

kivila on päris hõre, kuid ma isegi ei tea, mida ma sinna veel juurde tahaks. 

Aiaservas on ka esimestel krookustel õienupud. ootan kerge ärevusega, mis saab peenrast suvise põuaga. Selle aiaosaga olen vast kõige rohkem rahul, kui see ikka nii toimib,  nagu ma ise loodan.

mu lemmikvaade - köögiuksest. Omaarust on aias lilli õitsemas päris palju, kuid piltidel on ikka kõik selline kulukarvane

sama peenra jätk

siin on pilt päris igav

sama asja kaugvaade

kaevupeenar kaugemalt

toaotsas lootsin pärvaliiliaid kasvatda, kuid maja lõunakülg on neile liiga pime,  üldse ei taha päevaliiliad mul õitseda

see peenrajupp on kastmisnõu kürval, seega hoian siin uusi väärtuslikke lilli, kuni on kosunud

mitu ilusat kuid pisikest lille - seda peaksin kunagi nautima magamistoa aknast

sügisene viimane istutus, kaetud juba ohtra okkakorraga. Seda aiaserva tehes püüdsin kasutada neid taimi, mida mul oli juba massistutuse jaoks, Et enamasti on peenras taimede kogumikud, mitte üksikud taimed. Ootan huviga, kas töö tasus end ära.

täna porteepilte lilledest ei teinud, kuid Rahmeldajale aitäh ütlemiseks tegin tema lõokannusest pilti. Kõik kolm on ilusad punased!

2016 eriti erilised

Igal hingega aednikul on aias mõned sellised taimekesed, mida ta eriti kaua on oma aeda oodanud, millel on mingisugune eriline võlu ja mida tulihingeliselt ootama hakatakse kui lumi juba esimesi sulamismärke näitab. Või hoopis avastad oma aiast mõne sellise lillekese, mille olemasolust sa üleüldsegi teadlik ei olnud (on siis põhjuseks külas käinud sakslane või on silma rõõmustaja hoopis mõne teise lille kaisus su aeda kolinud). Igal juhul oli minul tänavu rõõmustajaid päris palju.

See jaapani metsmagun on oma koha siin loetelus ära teeninud, sest ma üldse ei mäletanud, et ma ta saanud oleksin, oli nende lillede nimekirjas, mida otsisin, kuid mingil põhjusel lilletabelisse kirja ei saanud. Seega ei teagi, kellele aitäh öelda!

Narcissus triandrus on loetelus, sest eelmine talv raputas teda kõvasti ja 2015 nägin ainult paari õnnetut lehte. Tänavu aga nägin õied ära!

Sullivana lumekupp. Sullivana aed on üks eriline koht, kus mind alati lahke sõna ja kühvliga oodatakse. Lumekupp on siin, sest see lill meeldib mulle nii väga ja need kaks on esimesed lumekupu õied minu siinses aias. Unistuste nimekirjas on Tõnis Tenso eriline lumekupp, mis pidi palju suurema õiega olema

esimest korda õitses mu aias erinevaid võrkiirised, need on kevadel ühed mu lemmikud oma erilise värvi pärast

Maadjas litterhein (loodan, et sai õige nimi)oli kevadel üks esimesi üllatajaid. Avastasin need kaunid kahvaturoosad õied 2015aasta suvel saadud liivatee keskelt. Ju siis tulid seemned koos liivateega kaasas. Kuna seda täpselt nii palju oli, kui siin pildil, siis hoian pöidlaid, et  ta mul hoolega paljuneks.

Koerahambad õitsesid tänavu vähe, kuid need õied jõudsin ära näha

VAN TUBERGEN'S VARIETY tulp, mis samuti 2014/2015 talve väga kõvasti põdes, vist ühe kõvera lehe ajas välja, pingutas sel hooajal õitseda, imeilus värv

VAN TUBERGEN'S VARIETY tulp, mis samuti 2014/2015 talve väga kõvasti põdes, vist ühe kõvera lehe ajas välja, pingutas sel hooajal õitseda, imeilus värv

Esimene edukalt talvitunud leviisia, Heleni seemik

esimene sordiga sieboldi priimula mis mu aias õitses

Need sieboldi priimulad olid minuni jõudes väga viletsas seisus, eelmisel hooajal ma lehti ei näinud. Kuid ühel neist jagus jõudu tänavu ka õit näidata. Ootan juba uut kevadet, et näha, mis sealt veel alles

Üks vahekokkuvõte eelmise aasta kõrvikpriimulatest. Päris mitu õitsejat on pildilt veel puudu, ja seda hunnikut, mis suvega kokku sai hamsterdatud, seda näitab uus kevad.

See roosa laikellukas on mulle eriline, sest kasvanud on see mu oma sinistelt korjatud seemnest - mu aias pole olnud teist värvi laikellukaid

See tigudest söödud sügiskrookuse pilt on eriline, sest tänavu jagus selle õitseajal nii palju päikest, et nägin isegi lahtist õit. Enamasti on sügisel ilm nii niru ja päikest nii vähe, et sel krookusel näen ainult nuppe. teine sügiskrookus, Zonathus, mul jälle õitsema ei hakanud, tuleb see kuskile paremasse kohta kolida

Viali priimula - loetakse suht pirtsakaks ja kuna kaks talve tagasi olu suht jama ja ma sellel suvel õisi ei näinud, siis lugesin teda hävinuks. Kuid suvel ajas roosa pliimula kõrvalt selline õis püsti ja teises lillepeenras, kus mul kevadel lausa tiik peal oli, oli lausa 2 õit.

kevadfloks 'Maybreeze'eelmisel suvel oli teda vaid üks väike leherosett, ei uskunud, et enam näen, kuid sel suvel õitses ilusti

üks täidisõieline priimula, mis hullu talve üle elas

rubriigist - kust see külll mu aeda tuli? Igaljuhul rõõmustas mind lausa 7 leherosetiga keegi võhaline. Jälle kurb meel, et ei tea, kellele aitäh öelda.

sügise viimane vau - need vähesed seemikud, mis viimase kehva talve üle elasid, on suvega päris hoolega kosunud. Priimulate ülaatuspakist võrsus hose-in-hose priimula. Lausa 2 taime tegelikult, mõlemad kollased.

Siia nimekirja tahaks veel 2 pilti lisada, kuid ma kuidagi ei leia neid üles.

Lühterpriimulate segupakist nägin tänavu esimesi õisi - valgeõielised jaapani priimulad. Ilus täiendus mu roosaõielistele.

'Kevadel võrsus lillepeenrast üks imeline peenevarreline punane tutsa. Teiste pilte vaadates tundsin taime ära. Tema ilusad sinililli meenutavad õied jäid mul kevadel kahjuks nägemata, kuid taim on olemas ja kosus ilusti. Nimi on nagu käega pühitud, no ei tule meelde.


Sellised erilised rõõmustajad olid mu aias 2016 aiahooajal. Juba ootan piksilmi uut!