Selle aasta kevad läheneb vankumatu järjekindlusega. Kuna püüan sel kevadel olla tagasihoidlik ja mitte seemnemajandusega tegeleda (suvel peaks ju loodetavasti majas lammutustööd ja ehitustööd hakkama) sis tuleb kevadet otsida mujalt loodusest.
Tegelikult hakkab meil kevad juba kuskil veebruari keskpaigas, kui mingi väike mehike peas ütleb, et nüüd võiks vana vahtra sisse augu teha ja mahla võtma hakata.
13.veebruar sai vahtramahl jooksma pandud. Mahla jagatakse meile
vahelduva eduga, mõni päev saab isu täis juua, teine päev on nii külm,
et lapsed saavad limpisda vaid mahlajääpurikaid.
18.veebruar saabus meie koduvares tagasi.
15.veebruar leidsime metsast lumelt selle aasta esimese vihmaussi. Samal
päeval oli ka sipelgapesas juba mõningast liikumist näha. Sander küsis,
et kas maod ka juba talveunest on ärganud, aga julgesin arvata, et äkki
nood siiski veel magavad.
Aga lillemajanduses muutust mul seni pole. Iga kevad algab sama moodi. Esimesed õied tulevad ema juures metsa all. Sest varasema linnalapsena olen nüüdseks selgeks saanud, et reeglina lahkub meie kandis lumi esimesena metsa alt, sest puud ei lase nii palju lund maapinnani ja õhem lumekiht sulab ka kevadel rutem.
 |
| lumeroos sulab lume alt välja õienuppudega |
 |
| juba teist kevadet jutti algab aias lume minek just sellelt laigult aia ääres |
 |
| 17.veebruar leidsin aiast esimese õnnetu priimula õie. |
 |
| lumeroos kosub silmnähtavalt. |
 |
| märtsikellukesel on ka ninadväljas |
 |
| ja soopeal on pajude vahele eksinud lumikellukesed juba nii suured |
