Tuesday, May 24, 2016

Veel on priimulaid


Vaatamata suurele põuale, ma isegi ei mäleta, millal mul vihmaveenõud viimane kord täis olid, on priimulaid üllatavalt kauaks jagunud. Esimesed priimulad on lõpetanud, järgmistel tahab ka lehemass juba õitest üle kasvada, osaded on parim enne möödas, mõned on veel imeilusad ja osadel on vist natuke kalender sassi läinud, sest alles alustavad.
kingiks toodud tšungeni priimula
Kui head sõbrad külas käivad... pool on juba maas
kui head sõbrad  külas käivad vol 2 juuliia priimula 'Sneeuwwitje'
Lahkujad:
viimase roosa priimula viimane õis
viimased kerad on veel värvilised, enamustega on kõik
Seelle nädala alustajad on sieboldi priimulad. Kahel on õied peal. Aias on mitmes kohas ilusad lehed, kuid õisi veel ei paista. Barnhaveni sieboldi priimulate külv on juba päris kobe, midagi jäi ka eelmise aasta taimedest alles, Futul on igatahes  mu käest saaadud Carefree ilusti kosunud.


Suure õiega sieboldi priimula, teist päeva lahti
see pisike vist ka sieboldi, mis eriti nobe paljuneja on.
eelmise talve sieboldi priimulate külv
Veel on ilusad varretu priimula täidisõielised variandid, esimene neist eelmise aasta saak sõpradelt, ilusti talvitunud, Cream vana, kuid põeb ja viimne on uus. Ülejäänud täidisõielised varretud talve üle ei elanud.

Belarina cream

'Elizabeth Killelay.'

 Ja aias on päris palju nimetuid, mis nime puudumisele vaatamata kuidagi vähem dekoratiivsed pole.
uhke lilla meri hakkab kaduma

sama punasega, õisi veel on, kuid lehed on suured

Riinalt saadud






Mu aia priimulate viimane staadium, kui mujale enam  ei taha, siis värava kõrvale veel saab. Edasi järgmine peatus on sõbranna aed, kes kõik mu ülejäägid lubas lahkelt ära kodustada.

Riinalt saadud kahvatusinine, päris kaua  õitseb.

'Triinu' oli kevadel tükk aega vee all, seega sai kahjustada.






tükk aega sai aeda valget priimulat otsitud.
Ja teine vähe kõrgem valge

Taivilt saadud küsimärgiga juulia priimula, eriti kribu kasvu ja suht vähese õitsemisega, võrreldes mu aia teiste priimulatega


neid erinevaid punaseid ei jõua kokku lugeda

õied stardivad valgetena kuid lõpuks on sellised
imekauni õiega, kuid vähese õitsemisega. Veel välja ei roogi, kuid peab jälgima, mis järgmine aasta teeb.

Ja loomulikult on veel aias kõrvikud. Enamusel parim enne möödas, kuid üks veel täisõies ja üks alles alustab.

hetkel kõige värskemate õitega kõrvik

Riina käest sadud uus lihtõieline valge

Ja keegi on tundi väga hiljaks jäänud.
Futult uus tugev kollane
Futu lilla

peenar vel päris ilus

siia ma omi kõrvikuid topin ja paistab, et neile siin meeldib - palju kobedamad taimed kui mujal.

eelmise aasta ebaõnnega Barnhaveni kõrvikutelt saadud seemnete külv, ei uskunud, et pärast seda, kui ümber läks, sinna veel mõni seeme jäi, kuid nii nad tulevad...




Flokside aeg

vanad floksid
Üks suve esimesi märke on flokside õitsemine. Mitte need kõrged, vanaema aia omad, vaid need nupsikud, mis kallakupeenral padjandeid moodustavad. Esimestel uutel on õied lahti, osa vanu sai ümber istutatud kevadel, seega sinine roomav floks ja sinine kevadfloks oma õigel õitseajal ei õitse. Floksid alustasid mul õitsemist kallakupeenra ülevalt  servast - esimesena olid õied valgel nõeljalehisel, 'Calvides White' on mul esimene õitseja.Järgnes nõeljalehine-leeklill 'Purple Beauty''. Esimesel Saksast saadud floksil on õied lahti  - nõeljalehine floks 'Apple blossom'. Ühel vanal roosal ka mõned õied lahti, kelsey floks ka alustab.  Ülejäänud õisi peab veel ootama.
'Calvides white'

'Apple blossom'
peaks olema helesinine, kuid pildilt see ei paista, kevadfloks

kevad-leeklill 'White perfume' 'Maybreeze' põeb ja oli hävimisohus.

vana nimetu roosa


roosa roomav floks, teised värvid veel ei õitse, ja seda on mul täpselt 1 leherosett

'Purple beauty'
Kelsey floks

Talviste kahjude hulka tuleb lugeda douglasi floks 'Waterloo', ei ole seni ühtegi rohelist kribalat tulnud., kevadfloks 'Maybreeze' jäi põdema peale õitsemist, kuid kevadel ühe roseti ajs, istutasin ringi ja loodetavasti kosub.



Saturday, May 21, 2016

Metsa-, aasa- ja muud lilled

Rabarberi kooki ahju pannes läks mõte igasugu metsalillede peale, sest rabarberit toomas käies õitses seal kõrval metsülane, mida me väiksena anemooniks kutsusime. Mul on veel üks kunagine idee teostamata - tahtsin teha sellise aianurga, kus kasvaksid AINULT me kohalikud lilled, väikese erandi võiks teha kohaliku liigi sordiga, kuid eelistatult siiski need lilled, mida loodusest ka leida võiks. Rabarberit lõikudes mõtlesin, et tegelikult olen eri aegadel neid juba päris palju kasvatanud. Kuigi osadega oleks uut algust vaja teha.
Kevad algab sinililledega - selle kolm põhivärvi on mul kõik loodusest kunagi toodud ja täitsa olemas.
Ülased - võsa- ja kollane ülane kasvavad mul ilma minu poolse abita. Metsülase olen kunagi toonud, praegu on ta jäänud sireli invasiooni alla, kuid peaks proovima, kuidas ta ikkagi peenral käitub, kas puhmas tuleb või veab hõredalt õisi siia-sinna.
Harilik lõokannus. Sellest lillest ei teadnud ma lapsepõlves midagi. Kuid mu praeguses aias on see kevadekuulutaja - kui aiatagune ja ka lillepeenrad kipuvad lillaks kätte minema, on kevad käes. kui nobedalt ära õitsenud õied ära korjata, võib temaga aias isegi leppida.
Kuldtäht. Selle lillega on mul kana kitkuda, tegelt selle miniversiooniga - Gagea minima. Mu aia kõige hullem umbrohi - rohimine on võimatu, ja paljuneb hullemini kui ükski teine mulle teada olev umbrohi ja tagatipuks pole ma kuangi sel ühtegi õit näinud, ainult need niidikesed igal pool. . Samas tema suurem veli kollane kuldtäht - Gagea lutea tundub olevat päris armsake. Ema juures on seda mõnes kohas ja õitseb armsalt.
Kannikesed. Aeda pole toonud loodusest ühtegi. Kuigi mõne ju võiks kultuursetele lisaks, näiteks selle ülivarase kääbuse, mida emal heinaaa kevadel täis on.
Piibeleht - selle aeda toomiseni läheb mul veel aega (sordid mul on), sest mu aia taga teine mäekülg on nii tihedalt piibelehti täis, et käimise ruumi pole. Kuigi emale nad tulid ise peenrasse ja olgem ausad, see sama metsa oma on aias palju kompaktsem ja tihedama õisikuga.
Kevadine seahernes. Ühel tuttavalt eelmisel nädalal külas käies nägin aias kevadist seahernest ja näib, et järgmine kord isakoju sõites lähen kühvliga metsa omale ka tooma. Nii armas oli see põõsake ja praegu juba õitses.
Kullerkupp. Igal juhul väga ilus ka seesama looduslik.
Kopsurohi ja nurmenukk. Mõlemad võiksid aias päris ilusad olla,  kumbagi looduslikku mu aias pole, suur valik priimulaid ja kopsurohu sorte, kuid mitte meie looduslikku.
Mitmeõieline kuutõverohi. Täitsa aias olemas, varjulisesse kohta päris kena, kindlasti just mitmeõieline, mitte harilik kuutõverohi, viimane on dekoratiivsuselt minu arust viletsam, meil siin metsas just see harilik.
Harilik sinilatv. Selle lillega olen ma päris rahul, olemas nii sinine kui valge, ilusad aastaläbi rohelised puhmad ja õitseb päris püikalt.
Härjasilm. Kui just aed väike pole, siis võiks isegi kasvatada.
Kollane karikakar. Eks ta natuke umbrohu moodi käitu, kuid õitsemise pärast on see andeks antav.
Metspipar. - pinnakattetaimena varjuaeda - väga ilus.
Sile tondipea. See lill mulle meeldib! Tugevalt sinine õievärv, peaaegu olematu paljunemine minu oludes, samas ilus puhmas.
Kassikäpp. Nii armas lilleke, kuid mul teda mannetult vähe.
Nelgid- nii nõmm- kui nurmnelk. Õiges kasvukohas üliilusad.
Ümaralehine kellukas. Tuli ise mu peenrasse ja välja ma teda rohima ei hakanud. Kuid hetkel aias ainult sort,liik  tuleb uuesti omale leida.Oli päris kenake. Muid looduslikke kellukaid pole ma aias kasvatanud, kuigi proovimist väärivaid on päris palju.
Tõrvalill. Ilus erkroosa lill, kuid sobivas pinnases kipub juurevõsudega laiutama.
Karukellad. meil siin looduslik palu-karukell, lausa kaht värvi õitega - tumedam lilla ja hele ilma lilla pigemndita. Aias pole kasvatanud, kuid kui ehitustööd karukelladeni jõuavad, julgen proovida nende ümberistutamist.
Merikann. Harilikku merikanni rohkusega suudab siin võistelda ainult piibeleht. Seega piisava hulga tõttu pole looduslikku aeda kolinud, kuid kultuurtaimi on mul aias küll.
Võsu-liivsibul. Pole seda kunagi looduses näinud, kuid väidetavalt on meie looduslik liik. Mu kõige kiiremini paljunev 'mägisibul'.
Kukeharjad. Sedum acre ja sedum alba kunagi aias olnud, kuid hetkel pole kumbagi, nüüd ühe varrekese valget tuli mingi teise lillega kaasa. Kuid kunagi oli mul päris ilus mätas. Puuduseks väljanägemine õitsemise lõppedes. Harilikku kukeharja on siin looduslikult, pean kolima teda hakkama. Lisaks on veel mingi kõrgem kukehari, valgeõieline, kuid selle liiki ei tea ja aias kasvatanud pole.
Metsvits. Harilik ja roomav. Mõlemad olemas. Harilik tuli emal ise lillepeenrasse. Roomavat on vaja ohjes hoida, harilik meie liivasossil käitub päris viisakalt.
Tähthein. On end ise kuskilt sirelite vahele vedanud. Kui ruumi on, võib olla, muidu teab mis uhkeldaja pole. Kui leida teine kasvukoht, mine tea. Proovida võib.
Soolikarohi. Kõrge, väga ilus, mummudele meeldib, kuid teda ohjes hoida võimatu. Kunagi mingis püsikute segus oli, rohkem väikesse aeda ei taha. Suures, kus ruumi on, miks mitte.
Raudrohi. Looduslikus aias võiks isegi olla, kuid oma aeda, ei. Liiga kiiresti läheb juurevõsudega edasi. Isegi neid värvilisi raudrohu sorte pole juglenud aeda tuua, piisab sellest valgest, sest teda umbrohuna rohida on väga vastik.
Jänesekapsas. Meil siin teda metsa al ja ka minu aias pinnakatjana varjus päris massiliselt. Las taa olla.
Vägihein ja üheksavägine. Kuidagi on jäänud nii, et aegajalt nad peenras elutsevad, üheksavägine on väga pilkupüüdev kui ta oma täis ilus on. Kahjuks küll kaheaastane, seega võib järgmine kord seda ilu hoopis mujal imetleda.
nelk

merikann

kollane karikakar

jänkukapsa õied

üheksavägine.