Aga esimesed üllatavad leiud on. Hosta peenra servas on vist kõige suuremad kaod sel talvel. Peaaegu kõik Barnhaveni lilleseadja mix polüantus priimula 2a seemikud, tundiub, et 2 pesa krookust, kevadist, on välja läinud, sordi omad, ja kõige suurem üllatus - sügislilled olid mädad. Kas on viga asukohas või olid taimed millegi poolest viletsad, igatahes peenar on nüüd pool tühi. Kuid need candelabra rühma eelmise kevade külvist sirgunud priimulatited, mis hostade ja teiste priimulate vahele maha turkasin, tunduvad juba kasvavat. Kõige lollikindlam on see peenraserv vist kõrvikpriimulatega haljastada. Need peavad vastu igas olukorras.Tore üllatus oli, et parema koha puudumisel hostade vahele pandud vanaema võrkiiris on juba õiepunga välja ajanud.
Kallakupeenra ülltaja oli alpi-litterhein. Emataim on suur ja ilus ja õiepungad peal, kuid kogu see hunnik üleelmise aasta seemikuid, mis eelmisel kevadel ta kõrvale sai istutatud, on kõik hävinenud. Seega tuleb jälle uuele ringile minna. See lill pidavat olea lühiealine, seemet annab ta ilusti, kuna ta mulle tõesti meeldib, siis tuleb uuesti külvata. Äkki tärkab veel eelmise aasta seeme, mille õue kappi unustasin.
Pildid on tehtud eile suurest aiast.
No comments:
Post a Comment