Imelik talv on olnud...

Eile oli esimene arvestatav aiatöö päev, natuke sai juba istutstöid teha, kus muld juba kohev ja kuiv, kahes peenras sai juba kobestatud, kallakupeenar sulas lõpuks lumest välja, varjupeenar ka edeneb tasapisi, nn paraaadpeenar on veel osaliselt jää all.
Aga esimesed üllatavad leiud on. Hosta peenra servas on vist kõige suuremad kaod sel talvel. Peaaegu kõik Barnhaveni lilleseadja mix polüantus priimula 2a seemikud, tundiub, et 2 pesa krookust, kevadist, on välja läinud, sordi omad, ja kõige suurem üllatus - sügislilled olid mädad. Kas on viga asukohas või olid taimed millegi poolest viletsad, igatahes peenar on nüüd pool tühi. Kuid need candelabra rühma eelmise kevade külvist sirgunud priimulatited, mis hostade ja teiste priimulate vahele maha turkasin, tunduvad juba kasvavat. Kõige lollikindlam on see peenraserv vist kõrvikpriimulatega haljastada. Need peavad vastu igas olukorras.Tore üllatus oli, et parema koha puudumisel hostade vahele pandud vanaema võrkiiris on juba õiepunga välja ajanud.
Kallakupeenra ülltaja oli alpi-litterhein. Emataim on suur ja ilus ja õiepungad peal, kuid kogu see hunnik üleelmise aasta seemikuid, mis eelmisel kevadel ta kõrvale sai istutatud, on kõik hävinenud. Seega tuleb jälle uuele ringile minna. See lill pidavat olea lühiealine, seemet annab ta ilusti, kuna ta mulle tõesti meeldib, siis tuleb uuesti külvata. Äkki tärkab veel eelmise aasta seeme, mille õue kappi unustasin.

Pildid on tehtud eile suurest aiast.

Aprilli ei tehtud

1.aprilli ilm oli nii niru, et õue ei kippunudki, ühtki aprillinalja tegijat lahti ei läinud, kuid täna paistis juba varahommikul päike voodisse ja päev oli imeilus. Tasapisi hakkab ka aed lumevabaks saama, täna sai Laura peenar ära kobestatud. kivilas natuke okkaid nokitsetud ja natuke riisutud. Pool õuest on ikka veel lirtsuvalt märg, veerandit katavad paksud hanged. Kuid esimesi õisi juba tuleb....

esimene ilus pildipostitus

Suurel Reedel saabus kevad ka meie õuele...

Reedel lastega õues olles leidsin kibuvitsa põõsa alt esimesed kollased õied. Vanaema käest saadud lumekupp näitas esimest korda selles aias oma õit. Mõned aastad tagasi vanaema käest saadud seemnetest külvatud on veel lume all, seega ei tea, kas jub on õisi loota või läheb veel kosumist vaja. Aga eelmise aasta taimebeebidest on 2 tk õitsema end sundinud. Tänaseks on kogu lumekuppude ümbrus juba lumevaba, seega sealt rohkem õisi ei tule. Kuid rõõmustan nende kahegi üle.

Vaher hakkas uuesti jooksma, tänavu ta ikka jupitab - kord jookseb ilusti, siis ei tule tükk aega tilkagi. Laupäeval sai ka kasele start antud, sel päeval küll ei tulnud midagi, kuid pühapäevase soojaga hakkas ka kask jooksma.

Lihavõtted oli esimene soe päev sel kevadel. Esimene rõõmustaja (kelle allesjäämist ootasin) oli kanakoole Sulli, pisikesi lehti  tärkab hoolega. Kokkutulekult ma sellega tulin, aga enam ei mäleta, kellele AITÄH öelda. Teine rõõmustaja on Lea käest saadud pojeng, mille suur punane pung juba peenral turritab. Kaks peenrajuppi on juba lumevabad ja sulad, kolmas on osaliselt, kallakul on veel kerge lumi peal, kuid kolm suurt peenart on veel paksus lumes.

Aga aias saab juba õisi lugeda. Lumikellukesed õitsevad, ema juures on isegi täidisõielised juba kobedad. Magamistoa akna alt leidsin eile esimese krookusenupu, lahti veel ei olnud. Üks üksik sibul, ju siis jäi eelmisel aastal peenra ringi tegemise käigus üks sibul kuhugi maha, õnneks! Muud krookused veel õisi ei näita, kuigi neid peaks tänavu palju olema. Need kaks lumekuppu on kibuvitsapõõsas ja sellega hetkel veel õite loetelu piirdub. Võrkiirised veel õisi ei näita, alpikannide olukorrast veel aru ei saa, lumeroosid tunduvad olevat alles, ka Barnhaveni oma, kuid õisi seal veel näha pole.

Priimulate üldine seis on hea, kuid loojakarja on läinud kogu Marli seeria ja Barnhaveni lilleseadja mixi polüantused. Samuti ei elanud talve üle eelmisel kevadel poest ostetud täidisõieline lilla varretu. Kuid kõrvikute rida on perfektses seisundis, Samuti tundub olevat päris hea seis astilbe peenraserva saanud priimula seemnekülvi tittedel.sieboldi ka lühterpriimulate osad on veel paksus hanges, seda seisu tuleb oodata.

Sulli tärkab

mu aia esimene krookuse nupp

lumekupu 2 õiekest

harilik lumikelluke

Soovid, soovid soovid

Aeg on nii kaugel, et võiks soovinimekirja tegema hakata. ninekiria täiendan jooksvalt.
nabaseemik Starry eyes ja valgete õitega
aas-kurereha Laura
tšiili mõõl
kukekannus
pehme kortsleht
kanna juurikat
erinevaid ülaseid
kaukaasia hanerohi variegata
tähtkarvane hanerohi Old gold
helmikpööris, eri värvit
tiarelie
epimeediume
amuuri adoonis
kevadmagun, ühekordne

Sügislill Tivi

Kevade tibusammud

Hommikul FB aiafoorumites kolades tekib vahel lausa tunne, et kuidas see kevad siia üldse ei jõua. Üks postitab Muhust lumekuppe ja sinililli, teine jagab Tartu botaanikaaia fotot, kus erksinised võrkiirised uhkelt õitsemas, ja tõesti õitsemas, mitte et lillekesed kuskilt lehtede vahelt natuke seda õievärvi näitaks. Oma aiast saaksin teha vahvaid pilte, kuidas lapsed lumeonnides mängivad ja kuidas sisse roogitud teede kõrval kõrguvad lopsakad hanged, justkui neil oleks aega maa ja ilm, sest see päike, va kiusupunn, ju minu aeda ei paista, isegi kui teda siin mõnel päeval natuke jagatakse. Aga ega ma neil lumehangedel lösutada ei lase, nii palju kui ahju kütmisest tuhka tuleb, sopsutan kõik õuele laiali ja isegi pilves ilmaga on tuhaga määrdunud kohtades sulamine silmnähtav. Paras ports lillepeenarde äärekive on puhtaks roogitud ja need on juba puhtaks sulanud, loodetavasti läheb sealt ka see soe rutem edasi. Sellise kevadega saan aru, mis eelis on kivisillutisel - see oleks juba lage ja lastel oleks mõnus mängukoht.

Aga et mitte päris talvine see elu enam pole, siis mõni kevade ootuse pilt ka.

harilik lumikelluke suurel krundil puude all

täidisõieline lumikelluke suurel krundil puude all

märtsikelluke suurel krundil puude all

üks botaanilistest tulpidest magamistoa akna all peenras (seal lund kõige vähem)

ripsmeline linnupiim ka magamistoa akna all

magamistoa akna all on näha juba ka priimulate õienuppe

Paberitööd

Mõnel aastal on praegusel kuupäeval juba lilli saanud vaasi võtta, aga tänavu tuleb veel lund rookida. Minu väikesel aialapil pole veel ühtegi lumevaba platsi. Suurel krundil pole vaatamas käinud, kuid lumikellukesed olid viimati küll lumevabad ja kitsed olid varjukiviriku avastanud ja hoolega söömas käinud. Näpud aga siiski sügelevad midagi tegema, vaatasin üle oma aiakasti - karp, kus sees kõik need ilusad pakendid, millest sibulad ja juurikad aeda maha saanud. Viimasel sügisel tuli sinna vähe lisa, sest enamus sibulaid tulid paberkottides, ei mingeid klantspilte. Kõik Timo Panini saak ja sibullilled.com-ist saadud ilusakesed on ilusti maas ka ilma klantspiltideta. Kuid neid klantspilte on ju tore vaadata :) Krookuste pildile tahti nii väga trügida, tulpide valik mul kesine, sest mügrisid teades ma tulpidele ei panusta.  Aga krookuste värvivalik küll vaevalt päris selline on, nagu neil piltidel, see kõikse roosam on hoopis kahvatulilla ja vaevu jõuab sügisel õie välja ajada enne kui külm tuleb.