Pool märtsi läbi

Kui millalgi veebruaris tundus, et kevad on kohe-kohe käes, siis nüdseks on see tunne juba üle läinud. Vahelduva  eduga saavad lisa aias laiutavad lumehanged, päikest näeb harva ja olgem ausad, ilusa kevadilmaga oleks märksa raskem toas haige olla, nüüd ei ole üldse süümekaid.

Mind paneb imestama see, et igal aastal jagub mulle siiski selliseid tähelepanekuid, mida ma ei mäleta, et varasematel  aastatel märganud oleks. Sel aasstal eimaganaud ma maha kuuksede okaste vahetuse algust, kas soosis seda tuuline ilm või milles asi, aga  ühel hommikul oli mu aia värskelt sadanud lumi paksult kuuseokkaid täis. Sel aastal siis veebruari lõpus. Ja nüüd on mul aed pidevalt kuuseokka sodi täis,mis  sest et vaid 1 suur kuusk aianurgas. Männiokka uputust ma veel tuvastanud pole.

hüatsindi ninad

aia ainuke õieke

kivilas on krookused

tulpidel ka ninad väljas

valge murtudsüda

kurekell

karukell piilub

lumikellukesed metsa all

3.märtsil oli lumel näha esimesi männiseemneid.

vana lumeroos  ema juures

lund jagub

Kevadet otsimas veebruaris

Selle aasta kevad läheneb vankumatu järjekindlusega. Kuna püüan sel kevadel olla tagasihoidlik ja mitte seemnemajandusega tegeleda (suvel peaks ju loodetavasti majas lammutustööd ja ehitustööd hakkama) sis tuleb kevadet otsida mujalt loodusest.

Tegelikult hakkab meil kevad  juba kuskil veebruari keskpaigas, kui mingi väike mehike peas ütleb, et nüüd võiks vana vahtra sisse augu teha ja mahla võtma hakata.
13.veebruar sai vahtramahl jooksma pandud. Mahla jagatakse meile vahelduva eduga, mõni päev saab isu täis juua, teine päev on nii külm, et  lapsed saavad limpisda vaid mahlajääpurikaid.

18.veebruar saabus meie koduvares tagasi.
15.veebruar leidsime metsast lumelt selle aasta esimese vihmaussi. Samal päeval oli ka sipelgapesas juba mõningast liikumist näha. Sander küsis, et kas maod ka juba talveunest on ärganud, aga julgesin arvata, et äkki nood siiski veel magavad.

 Aga lillemajanduses muutust mul seni pole. Iga kevad algab sama moodi. Esimesed õied tulevad ema juures metsa all. Sest varasema linnalapsena olen nüüdseks selgeks saanud, et reeglina lahkub meie kandis lumi esimesena metsa alt, sest puud ei lase nii palju lund maapinnani ja õhem lumekiht sulab ka kevadel rutem.  

lumeroos sulab lume alt välja õienuppudega

juba teist kevadet  jutti algab aias lume minek just sellelt laigult aia ääres

17.veebruar leidsin aiast esimese õnnetu priimula õie.

lumeroos kosub silmnähtavalt.

märtsikellukesel on ka ninadväljas

ja soopeal on pajude vahele eksinud lumikellukesed juba nii suured

Tibusammudega kevadesse

Kui jõulud on möödas ja näärid on läbi,
 siis ometi tubli tükk talve on ees...

 Need laulusõnad kummitavad mind juba mitu päeva, aga tegelikkuses on minu jaoks aastavahetus kevade  ootamise stardipauk. Kui senini ootasin lund, jõulu ja kõike sellega seonduvat, siis aastavahetuse ilutulestik keerab uue lehe ja ühe aiapidaja mõtted kisuvad aina rohkem sinna kevadesse. Kohe vägisi tõmbab igasugu netipoodidesse kolama, mis sest et olen otsustanud, et selle aasta pühendan maja remondile ja aeda uusi taimi ei osta. Aga nii mõnus on ju neid ilusaid pilte vaadata. Svetlana Polonskaja jagas oma seemnete kataloogi, no seni olen veel oma otsusele kindlaks jäänud.

Aga seni,kui kevadet nautida veel ei saa, tuleb olemasolevaga hakkama saada. Sügisel tegi ema lastega meie sootiigi kasvudest puhtaks, sest tiik oli täiesti kuiv. Tavaliselt on sügiseks tiik vett  täis ja nii oleks puhastatud tiigil talvel hea liuvälja teha. Kahjuks mängib loodus meiega  tänavu vingerpussi ja tiiki pole seni isegi lompi keskele  tekkinud (see ei tähenda seda, et minu aias strateegilised lombid puudu oleksid) Ootame, ehk siiski millalgi vesi tuleb.  Aga tiigi kõrvalt leidsin kännu  pealt sellise vahva seene - temale küll külm  pole liiga teinud. Määramisega ma  rinda pistma ei hakka.

 Sama männi alt leidsin praeguse hetke kõige suuremad pungad, seda punase leedri oksal. 

 Need pokud on talvel päris ilusad, nende värv polegi nii kulu karva

 Ja üks pilt neist asjapulkadest, kellega sai kevadet otsimas käidud.

 Ühe vana pihlaka otsa on meie rähnid omale sepikoja teinud, kogu pihlaka alune on paksult männi käbisid täis.

 Nüüd lläheb veel kevadisemaks - mustal lumeroosil on noored lehekesed, õitsema vast ei lähe, sest on möödunud suvel istutatud.

 Ja kuihästi tahta, leiab juba söödavat ka - hapuoblikaid süüakse meil aastaringi, aga huvitav, kas sellises kasvufaasis mädarõigas ka maitseelamust pakuks - ise ma mädarõika sõber ei ole,  

 

Ja lõpetaks selle jutu selle kevade otsimise ekspeditsiooni kõige kevadisema leiuga -purpurlumeroosil on õiepungad näha    

.

Aiast ja aia august

See suvi on mul läinud küll kõige muu kui aia tähe all. Lootsin, et ehk jõuab pottsepp tänavu tegudeni,  kuid see lükkub  vist järgmisesse aastasse. Põud harvendas aeda märgatavalt. Lisaks veel vist lootusetusetud parema töö otsingud. Õnneks pole see kõik lastele mõju avaldanud ja vähemalt neile olen suutnud ühte teist pakkuda, lisaks elamustele ka midagi käega katsutavat. Jalgrada ja majake on juba kasutuses, ehk jõuan mudaköögi ka  veel tänavu teha.

Aga kui vähegi välja vean, tuleb aeda uus auk teha. Ehitusmehed küsisid,et kas tõstukiga maja ligi saab? Aga hetkel pole meil auto laiust väravat. Mõttes on küll olnud,et see tuleks teha, nüüd oleks selleks õige aeg. Seega uue aia ehitus tuleb ka plaani võtta. 

Paljajalu käimise rada sai umbes täpselt 6m pikk. Tehtud enamasti sellest,mida kodus või läheduses võtta oli. Parasjagu nuputamist oli sellega,mida sinna tekstuuriks panna,kuid hästi või halvasti, aga lapsed on rahul.

Laste lemmik. Aega võttis aga lõpuks on meil aias lastele mängumaja.Katusekate veel panemata,kuna me pole päris kindlad,kuidas neid ruberoidist 'sindli'ribasid sinna kinnitama peaks. Selle kohta pole maja kokkupaneku juhistes sõnagi. Laste lemmik on majas olev lavats,kuhu saab redeliga. Maja ette tahaks teha terrassi, muidu tassib majja tohutult liiva. Praegu on maja ees ajutine plate.

Selle peenra pidin olude sunnil tegema. Kui oleksneed hostad veel kauemaks omalevanale kohale jätnud, oleks päike nadlihtsalt ära praadinud.Nüüd said hostad omale koha sireli heki all,kuhu paistab vaid hommikupäike.

Et lilledest ka päris mööda ei käiks,siis praegusel ajal on vähemalt astrid ilusad. Nende sügisene kolimine õigustas ennast.neile  paistab koht sobivat. pildil hetke ilusaim -EarlyBlue' 

Iluaia pidulik lõpp

Minu aias on tänavune põud ikka eriti hullu laastamistööd  teinud. Ma ju niigi põuatundlikul pinnasel, kuid tänavu oli mu aed viimast korda  korralikult kastetud kuskil aprilli lõpus.Vahepealsed vihmad pole ükski olnud piisavad, et eelnenud põua kahjudest  taastuda. Seega olen parajas käega löömise meeleolus ja kastan vaid kurgipeenart.
Aga kuna 11.augustil osalen Mähe kohvikute päeval, siis kuna ilusat  aeda enam näidata pole, siis tuli midagi muud leiutada. Meie  aeda tuleb kohvikute päevast ajendatuna lastele mänguplats.

Suuretele pakun taimevaiba sõlmimise õpituba.

Sander ja Greete katsejänestena ookeani ehitamise mängukatsetamas.

Meie 6m pikk paljajalu käimise rada.

Vihma pole ikka veel

Esimest korda oma elus on õues tunda põua lõhna, isegi tänane päike meenutas seda 2010? aasta hullu suve, kui me keset erakordset põuda ja tohutuid maastikupõlenguid laste haiget tädi käisime Kesk-Venemaal vaatamas. Siis olid maastikupõlengud tohutu suurel alal, päike  vaevu paistis nende suitsupilvede vahelt, ja isegi sadu kilomeetreid tulekahjust eemal oli õhus selline imelik põua lõhn, Eile tundsin sama lõhna juba siin, meie metsas. Terve eilse õhtu tegi meie kohal lende helikopter, hommikul tööl olid ka pidevad lennud üle õue, nüüd  õhtul tegi üks väikelennuk korduvaid ülelende, kas on kuskil midagi toimumas või teevad päästeameti omad koostöös kellegagi kontrolllende.  Kui nüüd lähipäevil vihma ei tule, siis meie jaanituld teha ei julge, kogu ümbruskond on krõbekuiv, isegi kastmine enam ei aita. Eile sain esimest korda kastimispumba kuivaks pumbatud, ehk jõuab homme kaevu lahti võtta ja uurida, mis seis mul seal veega ikkagi on. Seni toas vett jagub. Kuid kastmispumpa on tänavu paar korda lapitud ja ma pole kindel, kui sügaval see pump nüüd üldse on. Seega aia kastmine on nii minimaalne, kui vähegi võimalik. Enamus lillepeenraid kriitikat ei kannata, Vaid mägisibulatele paistab praegune suvi sobivat, Nelgid ja kellukad on saanud kasta ja need ka praegu suht kobedad veel. Tänavune suvi on justkui meeldetuletus - varjutaimi ära istuta päikesesse, kui sul just liigniiske maa pole. Ma ei jõudnud kevadel hostade ja astilbede peenart enne ära kolida, kui kuivaks läks. Siis ma neid enam ei liigutanud ja nüüd on astilbedest lausa kahju, kastan ma neid küll, kuid ikka on nad poolkoolenud.